Restoranitest: kolmkümmend aastat Maharajat

Kolmkümmend aastat ühe nime all ja samas hoones on lugupidamist vääriv ja täiesti erakordne saavutus. Aastal 1989 kui Maharaja avati, oli ta mitte ainult Eesti esimene India restoran, vaid üldse esimene rahvusrestoran, samuti üks esimesi rahvusvahelistele standarditele vastavaid söögikohti. Alustati väikesest keldriruumist, kuid juba ammu koliti söögisaalid esimesele ja teisele korrusel. Autentne India, kinnitavad nii kodulehekülg kui ka Mumbaist pärit kelner, kes meid seekord teenindama juhtus. Kokk on tulnud Põhja-Indiast ning Indiast pärineb ka enamik maitseaineid, kinnitas ta.

Nagu Raekoja platsi restoranides kombeks, valvab Maharaja uksel sissehõikaja või -meelitaja – turistide, vanalinna põhiliste klientide tähelepanu eest võistlejaid on palju. Seekord sissekutsujat polnud, kuid nii kui olime sisse astunud, tekkis kusagilt justkui imeväel saatja. Tutvustas restorani ja selle saale ning soovitas minna teisele korrusele, kus valgem ja hubasem. India külalislahkust jätkus kuni selleni, kui uksehoidja poolt avatud uks meie selja taga kinni langes. Ei saa ütelda, et ma ukse avamist ja seda saatvaid kummardusi otseselt igatseksin, kuid vähemalt on see kinnituseks, et kliente märgatakse ja väärtustatakse – elementaarne külalislahkuseäri komponent, milleni suurem osa meie noortest ja trendikatest restoranidest veel pole jõudnud.

Aasia restoranidele omaselt on Maharaja menüü pikk ja kirev. Mitmele leheküljele jätkuva toidukaardi aga juhatab sisse kolm komplekti: eine kahele, eriline eine kahele ja grilleine kahele. Jätsin menüü sirvimata ja võtsin mugavustoote tänuga vastu ega pidanud pettuma: jäime grill­einega vägagi rahule. Kui autentne selline grillitud liha-kala komplekt on, ei oska hinnata, kuid arvestades et Indias elab tuhat korda rohkem inimesi kui Eestis ja seal kõneldakse rohkem kui sadat keelt, siis küllap kusagil süüakse ka just sel moel.

Komplekti kuulusid raita-kaste ja karrikaste, mangotšatni ja köögiviljahoidis, naan, riis, kana-tikka, lamba-seekh ja veel mitu India “köögituttavat”. Erilisi üllatusi polnud, kuid ei pidanud ka pettuma – kõik oli just täpselt nii, nagu eurooplase jaoks ühes India restoranis peab olema. Kõige enam meeldis mulle see, et liha ja kala sai kastmetega omatahtsi kokku segada, kaotamata sealjuures Indiale omaseid maitseid.

Mitte ainult maitsed pole indiapärased, vaid ka see, mis maitsete ümber: dekoratsioonid, lõhnad, muusika ja muidugi teenindus. Kui üldse on võimalik vaid toidust ja joogist rääkides olla ühtaegu südamlik ja väärikas, siis just sellega meie kelner, Mumbaist pärit noormees hakkama saigi. Südamlikkus ja lahkus aga peavad saama tasu: vähe sellest, et pisikesele kriblakale arvele oli trükitud lause The tip is welcome!, aga see oli ka vildikaga roheliseks värvitud.