Restoranitest: Umami on surnud, elagu Umami!

Ei, Umami ei läinud niisama suvitama. Tema lahkumine õunaaiast on pärit justkui Tšehhovi "Kirisaiast". Mis sest, et kahe loo vahel on rohkem kui sada aastat, põhjus on enam-vähem sama. Umami õunapuuaeda täidetakse parajasti korrusmajadega. Oma nostligilise õunaaiaga oli Umami kahtlemata Eesti üks omanäolisemaid restorane. Vaatamata linnaäärsele asukohale teati ja tunti teda rohkem kui mõnd südalinna söögikohta.

Iseenesest on tore, et armastatud Umami on mere äärde kolinud. Isegi väike õuekene või pigem tagahoov paari puuga on neil seal olemas, samuti on maja ees terrass, kuhu jätkub päikest enam-vähem terveks päevaks. Meeleolult on praegune ja endine koht muidugi võrreldamatud, kuid loodame, et lõpuks leiab Umami ka omaenda päris uue kodu.

Rõõm oli tõdeda, et toit on kolimise suurepäraselt üle elanud ja maitsetes pole mitte raasugi tagasilangust. Kõik road olid endiselt suurepärased, täis rikkalikke maitseid ja toredaid sürpriise. Need mitte ainult ei meeldinud, vaid suutsid – ikka veel – ka üllatada: praetud kalmaar ahjuporru ja Romesco kastmega, kookose-karrisupp kimchi ja vesikastaniga, India pähkli pallid ahjus küpsetatud juurselleri ja marineeritud sinepivartega, biscotti-küpsised chia-seemnete ja paksendatud kookoskondenspiimaga.

Ka joogikaart on endiselt toekas ja valik Eesti ühe parima sommeljee kodurestoranile vääriline. Ainult teenindus oli kolimisega kukkunud isegi linna keskmisest allapoole. Tuleb tunnistada, et nii kehva suvetöötajate taset kui sel aastal pole varem kogenudki. Seda mitte ainult Umamis, üksteise järel satun kohtadesse, kus teenindaja väidab, et on esimest päeva, ja ei tundu, et keegi teda üldse õpetada oleks kavatsenudki. Nutikamad ja suhtlemisaltimad saavad kuidagi hakkama, teised tekitavad mitmesuguseid piinlikke hetki.

Et algaja töötaja ei tea isegi seda, millist vett restoran pakub, sellest võib aru saada. Aga et ta ei leia isegi joogikaarti sirvides vajalikku jaotust üles, enam mitte. Samuti ka mitte sellest, kui toitu tutvustades võetakse kasutusele väljendid "pakun, et see võiks olla...", "arvan" või "oletan". Oletamised ja arvamised olid tegelikkusest kaugel, lihtsam oli ise maitsta ja (koka poolt hoolikalt valitud ja kindla mõtte ning funktsiooniga taldrikule paigutatud) komponendid ise välja selgitada.

Pärast esimest, ilmselgelt rumalat ettekandjat ilmus meie laua juurde aga veel ka teine töötaja, kes üritas musta valgeks rääkida ehk meile selgeks teha, et on suvi ja nii peabki olema, kellel seda täpsust suvisel ajal ikka vaja, võtku me elu kergemalt. Või midagi niisugust. Sellisel juhul võiks suvetöötajate tulekuga sisse viia ka suvehinnad, kus toit ja jook täies mahus, teenindus aga näiteks poole hinnaga arvesse võetud. Et toit tuuakse ja mustad nõud viiakse, aga rohkemat pole oodata.

Sellele vaatamata jääb Umami üheks minu lemmikrestoraniks. Olen näinud, milleks nende ettekandjad (väljaõpet saanuna) on võimelised, ja usun, et pärast kolimisvaludest toibumist jõutakse taas kunagisele tasemele. Igaks juhuks soovitan end siiski ootamatusteks valmis panna.