Investor Toomas: sain raharodeol nägijaks

Kõigepealt sunnib Omaha tänavatel jalutamine ja adumine, et Berkshire’i juht Warren Buffett ning asejuht Charlie Munger polegi müütilised tegelased, vaid lihast ja luust inimesed, valusale tõele näkku vaatama.

Vanahärrad kasvatavad iga aasta oma investorite raha, mida on pelgalt Berkshire’i aktsiaportfellis rohkem kui Eesti 15 aasta riigieelarves kokku, nii mis mühiseb. Samal ajal ei saa meie riigi majandus ega Berkshire’iga võrreldes kärbsemusta haldavad pensionifondid kohapealtki minema. Buffetti edulugu tõestab veenvalt, et saaks küll, kui tahta.

Mõistagi oleks minust silmakirjalik ennast kriitikast säästa. Minust pea kaks korda vanemad mehed on kasvatanud sadu miljardeid kaks korda kiiremas tempos kui mina oma paarisadat tuhandet. Sai ju alguses paika pandud, et kasvatan portfelli keskmiselt vähemalt 12% aastas. Mis ma siis oma 10% suuruse aastakasvu peal jokutan? Tagatipuks alustas vanameister omal ajal raha kasvatamist väiksema summaga kui minul praegu portfellis.

Samal ajal on konglomeraadi tagasihoidlikus ja ilma ühegi välise logota peakontoris üksnes 25 töötajat (üleilmselt on töötajaid 361 270). Pole komiteesid ega juristide armeed, ei mingeid investeerimiskonsultante. Ka Berkshire’i kümnetesse miljarditesse küündivad ülevõtutehingud käivad kibekiirelt, ääretult efektiivselt ning ilma liigsete due diligence'i (põhjalik äri-, finants-, maksu- ja juriidiline analüüs – toim) kuludeta.

Erinevalt fondidest ei küsita Berkshire’i aktsiasse investeerimisel ka valitsemistasu. Nii mõjubki Berkshire’i ettevõtte lähim vaatlus nagu äratuskell ega lase enda ja veel vähem investeerimisfondide tegemisi üleliia tõsiselt võtta.

Ma ei pea end niivõrd Buffetti andunud fänniks, vaid hindan teda kui sümbolit. Edestada terve poolsajandi jooksul kahekordselt maailma efektiivseima ja suurima turu keskmist – see on midagi, mida ei saa eitada ka kõige kibestunum fondijuht. Berkshire'i eduloo taustal ei ole tõsiseltvõetav pugeda juttude taha riskide haldamistest, ega kaitsta olematut tootlust hallatavate varade suure mahuga.

Ka ilma ametliku koosoleku osata oli Omahas käik kahtlemata hindamatu kogemus. Vaadata otsa nii Buffettile kui ka Mungerile (rääkimata Bill Gatesist), käia Berkshire’i kontorihoones, einestada Buffetti lemmikrestoranis, luusida tema maja ümber, rääkida üle maailma kohale tulnud endasuguste aktsionäridega ja näha finantsmaailma tõelisi tippe – paremat meelelahutust on ühel investoril nädalavahetuseks raske ette kujutada.

Järgmisel aastal kogunevad aktsionärid taas 6. mail. Igaks juhuks tõmbasin juba kalendris kuupäevale punase viltpliiatsiga ringi ümber.