Investor Toomas: tagasi kommunismi?

Just sellise küsimuse esitas eelmisel nädalavahetusel Peeter Pärteli 12. kinnisvarakoolitusel üks saalis viibinud kinnisvarainvestor majandusministeeriumi ettevõtlusministri haldusalasse jääva elamumajanduse asekantsler Ando Leppimanile. Üürielamute programm kuulub ettevõtlusministri Liisa Oviiri poolt koordineeritavate teemade hulka Küsimuses oli vihje riiklike üürimajade projektile, kuhu riik plaanib panna 17,5 miljonit eurot.

Leppiman selgitas, et riiklike üürimajade projekt on vajalik eelkõige ääremaastumise pidurdamiseks ja maapiirkondades ettevõtluse arendamiseks. Elamufondi renoveerimine ja elutingimuste parandamine aitab asekantsleri hinnangul leevendada olukorda, kus inimesed pole valmis tööle asuma piirkondadesse, kus jaguks küll tööd, kuid elutingimused jätavad soovida.

„Eesmärk pole tekitada riigiettevõtlust, vaid stimuleerida ettevõtlust maapiirkondades,“ ütles Leppiman. „Erinevalt investorist läheb poliitikutele korda, et Tõrva elanik kui valija saaks pangaautomaadist raha välja võtta,“ lisas ta.

Asekantsleri kinnitusel tahetakse üürimajad rajada ainult sellistesse piirkondadesse, kus on olemas töökohad ning millel on seeläbi ka tulevikus arengupotentsiaali. „Nii rajatakse eeltingimused selleks, et spetsialist saaks Valka tööle minna,“ nentis Leppiman.

Elamufondi kaasajastamine hakkab toimuma koostöös kohalike omavalitsustega. Riik eraldab KredExi vahendusel üürielamute rajamiseks toimiva äriplaani alusel KOVidele tõenäoliselt kuni poole vajaminevast rahast. Toetuse suurus hakkas seejuures sõltuma kohaliku omavalitsuse elanike arvust.

Seejärel on juba kohaliku omavalitsuse otsustada, kas nad hakkavad üürimajasid ehitama iseseisvalt ja võtavad enda kanda ka sellega seotud riskid. „Alati võib kaasata ka erainvestoreid, see ning võimalikud investorile antavad garantiid on juba KOVide otsustada,“ kinnitas Leppiman.

Samuti oleks projekti rakendumisel valmis ka pangad laenuperioode pikendama. Seda eeldusel, et kohalik omavalitsus garanteerib nende ees kohustuste täitmise. „Seda näiteks juhtudel kui korter jääb tühjaks ja üürnikku parasjagu pole,“ tõi asekantsler näite. Lisaks jääks riigi ja kohalike omavalitsuste tagada, et üürniku jaoks oleks üürikulu vastuvõetav.

Pean tunnistama, et mulle paistab riiklike üürimajade idee sotsiaalprojektina, mille kaudu sekkub riik vabaturumajanduse toimimisse. 

Seda mitmel põhjusel: esiteks jääb mulle ikkagi arusaamatuks, miks on vaja maapiirkondades olevate töökohtade tõttu riigil ja kohalikul omavalitsusel vaja rahastada eluasemete ehitamist ja renoveerimist. Kui sealsed töökohad meelitaksid piisaval hulgal tööjõudu, tekiks ka tavalises turuolukorras ilma KOVi abita nõudlus elupindade järele ning kus nõudlust, seal ka pakkumist (loe: erainvestoreid). Plaanitakse aga talitada vastupidi – luuakse pakkumine, lootusega saavutada nõudlus.

Teiseks viitab sotsiaalprojektile riigi püüd hoida üürhinnad maapiirkondades madalal – tekib küsimus, kuidas on subsideeritud arenduste kõrval võimalik ellu jääda ainult erakapitali kasutavatel investoritel. Lisaks on üürihind midagi sellist, mille peaks turumajanduse reeglite järgi paika panema pakkumise ja nõudluse suhe.