Vaenlase visualiseerimine aitab kaasa meeskonnatööle

Inimesed ja loomad pole tegelikult sugugi nii erinevad. Meid juhivad sarnased impulsid, alateadvuse programmid ja aistingud, mistõttu käitume laias laastus väga sarnaselt. Nii nagu on olemas erinevate tunnustega loomaliike, võib ka inimesi teatud omaduste alusel analüüsida ja gruppidesse jagada. Margus Alviste on töötanud koolitajana juba 25 aastat. Nende aastate jooksul on tal tulnud kokku puutuda paljude inimestega erinevatest eluvaldkondadest. Oma mõttemudelid ja juhtimisteooriad on ta välja töötanud praktilise elu näidete varal.

Militaarvaldkonnas tehtud uuringute põhja on jõutud järelduseni, et ligi 96 protsenti kõikidest inimestest on n-ö järgijad. Selles pole midagi halba, see tähendab lihtsalt, et sellised inimesed tunnevad end mugavalt kellelegi teisele alludes. 2% inimestest on kiskjaprofiiliga. Need inimesed ei taju teisi inimesi liigikaaslasena, vaid vahendina oma eesmärkide saavutamiseks. Sinna gruppi kuuluvad üldjuhul sotsiopaadid, psühhopaadid, kurjategijad ja manipulaatorid. 2% inimestest on aga klassikalised subjektid. See tähendab, et nad on autonoomsed, ambitsioonikad ja dominantsed. Žargoonis kutsutakse neid karjakoerteks. Paljud neist on sotsiaalselt võimekad ja suudavad edukalt ka toimivaid meeskondi luua. Loomulikult on 96% protsendi hulgas ka neid inimesi, kes löövad juhina läbi, tihtilugu vajavad nad aga rohkem head tagasisidet ja tunnustust.

Küsimusele, milline on hea juht, vastab Alviste, et see on subjektiivne. Oluline on aga, et juht saaks aru, millal on tarvis rakendada direktiivseid võtteid ja millal tuleks anda oma meeskonnale rohkem vabadust. Me ei vaja alati meeskonnatööd. Seda on vaja olukordades, mis on eriti keerulised, nõuavad rohkem loovust, erinevaid vaatenurki ja kus on tarvis mobiliseerida inimeste jõupingutused.

Hea juht on see, kes loob soovitud tulemuse saavutamiseks vajalikud tingimused. Sageli on need ainelised, vahel aga ka informatiivsed või emotsionaalsed. Vastavalt olukorrale peab juht domineerima või kaduma sootuks silmapiirilt. Andes oma meeskonnale vabadust, on oluline defineeritud eesmärk ja panna kinni teed, mida mööda ei tohiks minna. Siinkohal on salasõnaks sobivalt raamistatud vabadus.

Me hindame üle inimeste võimet ratsionaalselt mõelda. Uuringute põhjal tuleb välja, et kõigest kuni 4% meie otsustest on läbi töötatud otsmikusagaras. Enamik otsuseid saab alguse emotsioonidest, alateadvuse programmide käivitumisest või mingitest välistest impulssidest. Valdav osa juhi mõjust oma töötajatele on seega intuitiivne. Arvatust palju suuremat rolli mängivad välised omadused, nagu juhi kehakeel, žestid, miimika, kõnnak, riietus, aga ka näiteks ruumikasutus kontoris. Selliste faktorite mõju töötajatele moodustab enamiku juhi kogumõjust, mistõttu verbaalsete sõnumite osa moodustav tegelikust juhtimisest vaid fragmendi. Just need välised, pealtnäha ebaolulised faktorid panevad inimesed kas alluma või vastu töötama, käituma subjekti või objektina.

Kui juht näitab välja ebakindlust, siis dominantsetel meeskonnaliikmetel aktiveerub alateadvuses programm, mis sunnib teda konkureerima “karjajuhi” positsioonile. Just nagu loomariigis – karja eesotsas ei saa olla keegi, kes on oma olemuselt nõrk. Sellistes olukordades hakkavad liidri potentsiaaliga inimesed teadlikult või ka teadvustamata liidri rolli haarama ja tulemuseks võib kujuneda valus võimuvõitlus. Mõnikord toimub hierarhiapõhine konkurents ka madalamatele positsioonidele meeskonna sees. Suurim takistus meeskonnatööks ongi just meeskonnaliikmete konkurents. Seal, kus on konkurents, pole enamasti koostööd.

Üksteisega konkureerimine on inimesele loomuomane. Seejuures pole oluline, millised inimtüübid on meeskonda kogunenud. Inimeste alateadvuse programmid toimivad ikka ühtemoodi. Käitumiserinevused tulenevad suuresti lihtsalt indiviidide dominantsuse astmest. Dominantsed inimesed proovivad kõrgematel korrustel kaasa rääkida, allutades seejuures vähem dominantsed inimesed oma tahtele. Mittedominantsed ei pürgi enamasti juhi positsioonile, kuid väljendavad sageli oma suhtumist varjatud agressiooni kaudu.

Et sisemine konkurents ei kujuneks meeskonnale saatuslikuks, tuleb leida meeskonnaväline vaenlane. Sama kehtib ka kahe konkureeriva grupi puhul. Juhi ülesanne on leida organisatsioonist väljaspool sobilik vastane, näiteks konkurent, kellega mõõtu võtta ja keda hoida pidevalt fookuses. Ühise vaenlase olemasolu ajendab inimesi koostööd tegema ja see kasvatab omakorda meeskonnavaimu. Kõigil ideaalilähedaselt toimivatel meeskondadel, mida Alviste teab, on olemas ühine “vaenlane”.