Ettevõtja maksku ise oma märgi eest

Reede hommikul teatas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses Eesti riigi brändi projekti vedav Paul Kristjan Lilje, et Eesti märgi ideekavandi konkurss lõppes võitjata. Finalistide vahel jagati võrdselt auhinnaraha, öeldi „aitäh!“ ja nüüd hakatakse otsima asjatundjate abiga paremat lahendust.

Äripäeva toimetuse meelest tuleks sellise projekti puhul loobuda maksumaksja raha kasutamisest ning pigem kaasata need ettevõtjad, kes uut lahendust tingimata vajavad. Brändiuuendus, mis sisuliselt peaks asendama „Welcome To Estonia“ märgi, on EASi asendustegevus, mis ei peaks kuuluma riigi seisukohalt nende prioriteetide hulka, millega edendada Eesti ettevõtluskeskkonda.

Eesti kuvandi loomine „Welcome To Estonia“ kontseptsiooniga, mis üle kümne aasta tagasi maksis ligi 13 miljonit krooni, on seni veel paljudel meeles. Mitte kontseptsiooni õnnestumise tõttu, vaid selle tulemuse ja hinna suhte ebaproportsiaalsuse tõttu. Siis jäi mulje, et palju raha on lihtsalt tuulde visatud.

Seekord otsustas EAS, et proovib nii-öelda säästuvõimalust ning laseb vabatahlikel konkursi kaudu uue märgi teha. Raha kuluks vähem ja vastutus ei langeks täielikult tellijale. Tulemust aga ei saadud, sest enne lõppu tõmbas tellija piduri peale.

EAS näitab märgiprojektiga kehva suhtumist maksumaksja rahasse. Teravamalt öeldes võib seda nimetada isegi priiskamiseks. Kuidas muudmoodi kirjeldada näiteks auhinnaraha saamist.

Ühest küljest on arusaadav, et tehtud töö tegijaid taheti panuse eest tänada. Samas oli konkurss vabatahtlik ning tellijal ei olnud kohustust hüvitada konkursil osalemisega tehtud kulutused. Sama hästi võiks mõne spordivõistluse finaali jõudnutest igaüks saada lohutuseks pronksmedali, kui selgub, et võistlus lõpetatakse enne tähtaega.

Kuu aega tagasi esitas disainer Tajo Oja kriitilise, kuid asjakohase küsimuse: miks on Eestil üldse märki vaja? Tema sõnul on suuri, keerulisi, amorfseid ja dünaamilisi asju nagu ühiskond, rahvus, riik või kogukond kuidagi ühe märgi alla ajada kummaline. Kui mõtleme mõne riigi logole, siis esmalt meenub ikka lipp.

Tõenäoliselt soovis EAS täita korraga mitut eesmärki. Esiteks oleks uus märk ilus kingitus riigi 100. sünnipäevaks. Teiseks oleks saanud pakkuda ettevõtjatele midagi uut ja ilusat, millest võib tulla natuke abi ka eksportimisel.

EASi juht Hanno Tomberg on sotsiaalmeedias viidanud, kuidas Eesti ei ole nii tuntud kui näiteks kuulsamad riigid. See tähendab, et pelgalt lipust jääb riigi identifitseerimisel väheks. Samas toob ta ise näiteid Jaapani ja Rootsi puhul, kus on just lipp kesksel kohal riigi identifitseerimiseks. Seetõttu on raske mõista, miks Eesti lipp ja nimi, mis pärinevad juba eelmise sajandi algusest, tuleks vahetada brändi vastu, mille eluiga suure tõenäosusega ei pea vastu kauem kui loetud aastad. Bränd, mis peaks iseloomustama riigile iseloomuliku kuvandit, vajaks mingi aja pärast kindlasti nii-öelda remonti, kui mitte täielikult ümber­tegemist. Raske on uskuda, et loodav märk oleks kasutusel ka 100 või 200 aasta pärast.