Oravad valisid mõtteviisi muutuse

Laupäeval valis Reformierakond endale uue erakonna esimehe ja uue juhatuse. Kolme liikme vahetus juhatuses ei ole küll liiga suur verevahetus, aga siiski lootustandev, et pikalt võimul olnud partei opositsiooni saatmisest õppida suudab ja uuesti oma juured leiab.

Äripäeva hinnangul on Reformierakonnal ajalooline võimalus tulla tagasi liberaalsete juurte juurde, kartmata seejuures toetuse olulist kaotust. Esiteks on erakonna veendunud valijad pigem rahul, mis väljendub Kaja ja Siim Kallase häälte arvus. Need hääled võib lugeda suuremas osas antuks liberaalse maailmavaate toetuseks.

Teiseks on lähenemas kohalike volikogude valimised ning Reformierakonnal on soodne positsioon tulla riigikogu opositsiooniparteina valitsuskriitiliste sõnumitega kohalikul tasandil hääli püüdma. Erakonna senine ette vabandamine, et liberaalne maailmavaade tänases maailmas valimisvõitu ei too, tasuks panna julgelt kahtluse alla. Pealegi väga palju muid nišše ka vabalt valida ei ole.Esimeheks valitud Hanno Pevkur ja vastaskandidaat Kristen Michal on kuulunud erakonna erinevatesse mõjukatesse seltskondadesse. Pevkuri ülekaalukas võit erakonna ühe senise niiditõmbaja Michali üle võib olla märk erakonda ees ootavatest muutustest.

Äripäev igal juhul tervitab muudatusi Reformierakonna juhtimises, olgu need alustuseks kui tahes väikesed. 14st juhatuse liikmest vahetus kolm ning oma osa oli selles, et mõnigi senine põhitegija, nagu Keit Pentus-Rosimannus ja Taavi Rõivas, isegi ei kandideerinud.

Äripäev kirjutas reedeses juhtkirjas, et seniste sõnade ja tegude järgi ei pruugi olla väga suurt vahet selles, kas uueks juhiks saab Michal või Pevkur. Mõlemad on siiski kaua olnud algselt liberaalse parteina poliitikasse tulnud erakonna tüüri juures, kui selle maailmavaade järjekindlalt võimuparteile omasema rahvusliku populismi suunas pöördus. Lõpuks lasub mõlemal mehel vastutus ka selle eest, et praegu opositsioonis istutakse. Laupäevaste valimistega ei hajunud Äripäeva kahtlused, aga võrreldes reedega on toimetus lootusrikkam.

Veel ei tea, kui tõsiselt uus esimees Hanno Pevkur tahab ja suudab ette võtta kogu erakonnale uue hingamise andmise, aga vähemalt sõnades on ta valmis. Ei tahaks tõtata elust ette ning jääme väga suure huvi ja tähelepanuga ootama Reformierakonna uuendatud programmi, mida esimees Pevkur on lubanud. Kaja Kallase kui julgeima sisekriitiku suur toetus on selge sõnum, et mandaat muutusteks paremale on erakonnas sisemiselt olemas.

Pevkurile võib julgelt soovitada ka teiste erakondade pealt õppimist – kõik senised juhivahetused, peale Reformierakonna enda eelmise juhivahetuse, on lõpuks ennast õigustanud. Tagumiste tubade tuulutamine ei ole kerge, sest vaja on tuulutada inimeste mõtlemist, aga kes seda kas või alustavad, pigem ei põru.

See, mis Reformierakonnal ees seisab, ei ole kindlasti peenhäälestus. Pea terve põlvkonna jagu riigitüüri juures olemist on tsementeerinud nii organisatsiooni jõujooned, selle toitumisahelad kui ka mõtteviisi. Selge, et muudatustele vastu töötav jõud on tugev, aga opositsioonis olles on Pevkuril ka rohkem võimalusi oma plaane ellu viia, kui seda ministritoolilt võimalik teha oleks.