Simsoni tõld moondus kõrvitsaks

Tasuta ühistranspordi lubadus oli majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni kuldne tõld, millega kõik tema valijad pidid peagi saama tasuta hundi juurest rebase juurde ja siili juurest karu juurde sõita. Esmaspäeval koitis see hetk, mil tõld muutus tagasi kõrvitsaks ja ning peentes livreedes kutsarid muutusid jälle rottideks, kes jooksid laiali.

Äripäeval on hea meel, et tasuta ühistranspordist Simsoni soovitud kujul asja ei saanud. Praegune lahendus pole küll kahjuks lõplik vee pealetõmbamine keskerakondlikule tobedusele: Simsoni esmaspäeval allkirjastatud määrus lubab nimelt ühistranspordikeskustel valida, kas juulist jätkata praeguse piletisüsteemiga või langetada hinda kuni tasuta piletini välja.

Selline tehke-mis-ise-tahate-lahendus ei loo nimelt lõplikku selgust ja algatab ühistranspordikeskustes vaidlused, et mis meie siis nüüd teeme. Sest asi pole ju selles, et osa keskusi pöördus ministri poole kindla seisukohaga tasuta ühistranspordi vastu, ja siis minister vaagis asjaolusid ja otsustas, et küllap te teate ikka ise paremini, kuidas asju korraldada. Ei, see teema on poliitiline alates sabaotsast kuni viimse vurrukarvani. Valitsuses esindatud parteidest on IRL ja Keskerakond sel teemal avalikult vastamisi läinud juba tükk aega tagasi ja koguni nii vihaselt, et alla oma toetusega valimiskünnise ligi kukkunud IRL pole pidanud paljuks Simsonit otsesõnu ähvardada, mis kõik juhtuma hakkab, kui minister tagasi ei tõmba. Noh, ja tõmbaski. 

Kui nüüd IRLil jätkub peenetundelisust mitte liiga maruliselt võitu pühitseda ja Simsonile jäetakse mingisugunegi võimalus eneseväärikust säilitada, jääb valitsus kokkugi ja puha – ajad ju keerulised niigi, kaks uut ministrit tarvis niigi asjatoimetustesse pühendada ja avalikkust nendega lepitada. 

Simsoni määrus püüab teha nii, et Keskerakonna valijad oleksid siiski enam-vähem söönud ja koalitsioonipartnerid terved: kõigile „headele“ transpordikeskustele näeb riik raha ette, et saaks ikka tasuta sõitu teha, ja no kes ei taha, see ei taha.

Simsonile endale on selline ei-liha-ega-kala-lahendus kahtlemata suur kaotus, sest nn tasuta sõidu rauda on ta kogu hingega tagunud, ja nüüd selline vedelavõitu lõpp.

See, et majandusministeerium siiski bussipileti piirhinna kehtestab, on muidugi absurd kuubis. Keskerakondlik kiindumus riiklikku plaanimajandusse kipub kahjuks ravimatu tõbi olema. Sel tõvel on takkapihta ka eriti kehvad tüsistused: mõnel teisel erakonnal on raske kord juba „tasuta“ jagatud asju tagasi võtta, sest suur osa valijaid ei saa arugi, et tasuta asjad kipuvad teinekord kallimadki olema kui tasulised – maksma peavad nende eest ka need, kes teenust ise ei tarbigi, ja vahel koguni mitu korda. 

Kui poliitikuid selle tõve vastu kuidagi vaktsineerida saaks, siis oleks Äripäev valmis need süstid küll kohemaid omalt poolt ära tegema. Kuni sellist süsti leiutatud pole, tuletame kõigile peaga inimestele meelde, et tasuta asju ei ole olemas. Riik pakub sulle tasuta asju ainult su enda raha eest.