Andmekaitsemäärus raputab ärimudeleid

Päev enne isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) kehtima hakkamist, 24. mail, inimesi tabanud meililaviin palvega oma andmeid uuendada jääb ilmselt kauaks meelde. Nii mõnelegi võis tulla üllatusena, et ta on oma andmeid jaganud nii paljude ettevõtetega. Iseasi, kas tal valikut on olnudki – iga pisemagi „tasuta kingituse“ vastu on ettevõtted soovinud nimelt andmeid edaspidiste pakkumiste ja tekkinud kliendisuhte arendamise tegemise eesmärgiga. Mis ka senises toimimisloogikas täiesti loomulik.

Tegemist on aga määrusega, mis muudab ettevõtete elu terves Euroopas kardinaalselt: üle vaadata tuleb sisuliselt kogu senine ärimudel, mis põhines kliendi, tema soovide, harjumuste, eelistuste ja tarbimisajaloo üha paremal ja täpsemalt tundmisel.

Missugune on aga see uus, inimese andmetesse vastutustundlikult suhtuv ärimudel, ei tea praegu veel täpselt keegi ei meil ega mujal, sest juristid tõlgendavad määruse eri aspekte suuresti erinevalt. Eri koolitustel ja analüüsides antakse ühele ja samale küsimusele erinevaid vastuseid, sest määrus ongi üldsõnaline ja printsiipidele keskenduv, mitte niivõrd üksikküsimusi lahendav. See on muidugi ka vähemalt osaliselt paratamatu: uut paradigmat luues ei ole võimalik kõiki tekkida võivaid üksikküsimusi ette ära lahendada. Eriti veel arvestusega, et määrus peab tööle hakkama kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, mille ärikultuurides ja andmekasutuskogemustes on üksjagu lahknevusi, sealhulgas põhimõttelisi.