Sundkindlustus riigi jooksvate kulude katteks

Äripäeva meelest tuleb valitsusel töötuskindlustusmakse määrad üle vaadata eesmärgiga neid langetada. Praegune makse on 2,4 protsenti, millest töötaja kanda on 1,6 ja tööandjal 0,8 protsenti. Riigikogu uus koosseis peab lõpetama töötuskindlustuse aastaid kestnud õigusliku ja eelarvelise ebaselguse.

Riigikassa kontsernikontole kogunevat sundkindlustust, mis on mõeldud töötusega seotud riskide katteks, tuleb seaduse järgi selleks ka kasutada, mitte käsitleda seda kui mugavat, viimastel aastatel lausa peamist puhvrit valitsuse jooksvate kulude katteks. Töötuse tase on madal, majandus kasvab, poliitikute lubadused nõuavad aga raha.

Riigikontrolör Janar Holm võrdleb seda teguviisi Äripäeva arvamusloos tagaukse kaudu töötajate ja tööandjate hoiupõrsa kallal käimisega, aastate jooksul on sel moel „ära söödud“ 643 miljonit eurot. Eesmärk pühitseb abinõu: vajadusel korrigeeritakse lihtsalt standardeid, näiteks vähendati mullu riigi likviidsuspuhvri nõuet üheksalt kuult kuuele.

Mainitud hoiupõrsa tühjendamist sarjavad poliitikud peamiselt siis, kui ollakse opositsioonis. Võimul olles leitakse õigustusi. Nii eitas aastal 2011 toonane rahandusminister Jürgen Ligi eelarveaukude lappimist sotsiaalrahast, väites, et riik hoopis võidab tänu soodsamale laenukoormusele. Aastal 2015 ei toetanud rahandusminister Sven Sester töötuskindlustusmaksu langetamist, viidates eelseisva töövõimereformiga seotud kuludele. Aastal 2017 põhjendasid ka Jüri Ratase valitsuse ministrid senise määra säilimist. Peaminister viitas seejuures pikaajalistele majandusnäitajatele ja reservide vajadusele, mis tegelikkust arvestades on silmakirjalik.

Uue valitsusliidu moodustamiseks kõnelusi pidavad erakonnad on lükanud rahalised arutelud läbirääkimiste lõppu. Ühest küljest veendakse iseennast ja avalikkust, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus tõesti sünnib. Teisalt – kuni kõiges pole kokku lepitud, pole milleski kokku lepitud ning vaba raha tegevusteks napib. Ajakirjanduses on juba viidatud, et rahandusministeeriumi esialgsetel andmetel läks riigieelarve mullu struktuursesse miinusesse, see tähendab, et riigieelarve seaduse järgi tuleb teha nüüd ülejäägiga eelarve.

Kallite valmislubadustega seotud uute püsikulude tekitamise juures eelarvesse oleks poliitikutel aus tunnistada maksumaksjale, et see nõuaks tegelikult lisakatet. Maksukoormus on aga niigi kõrge. „Et vähendada maksude tõstmise vajadust, tuleks aegsasti harjuda kahandama seniseid kulutusi, mis on mõeldud uute kulutuste rahastamiseks,“ seisis ka tööandjate keskliidu mulluses manifestis.

Kardetavasti tähendab eeltoodu, et kirjeldatud põrsalüps vaikselt jätkub.

Töötuskindlustuse teema on tegelikult veelgi mitmetahulisem, puudutades ka õigusruumi korrastatust. Riigikontrolöri hinnangul pole valitsuse praegune käitumine haigekassa seaduse ja töötuskindlustuse seadusega kooskõlas.

Lisaks on kogu töötuskindlustuse süsteem ajale jalgu jäänud. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu, et töö olemuse ja tööturu muutusest tulenevalt tuleks otsida senisest paindlikumaid lahendusi, et vältida uut tüüpi töösuhete (osalise ajaga töö, jagamismajandus jne) puhul tekkivaid ebaõiglasi ja kohati põhiseadusevastaseid olukordi.