Erakonnad, lõpetage jamad oma rahaasjades!
Riigireformi võiks alustada erakonnaseaduse muutmisest, piirates kahtlaste rahastamisskeemide kasutamist ja riigi rahaga mängimist.
Äripäev on seisukohal, et erakondade kulutused peavad avalikkusele olema senisest kiiremini kättesaadavad ja paremini kontrollitavad, et hajutada kõik kahtlused ebaseadusliku rahastamise kohta. Üle tuleb vaadata ka rahastamise suurus, mis tekitab toiduahelaid ja hädade algpõhjus.
Praegu peavad erakonnad esitama tulude-kulude aruande üks kord kvartalis. Riigikogu valimisteks tehtud kulutused ilmnevad seega pärast valimisi, kuigi aus ja õiglane oleks, et valija teaks erakondade rahaasjadest enne. Tartu ülikooli riigiteaduste instituut juhtis probleemile tähelepanu juba aastaid tagasi. Õiguskantsler Ülle Madise on soovitanud, et riigieelarvest eraldist saavad erakonnad peaksid avalikustama kulud, tulud ja varalised tehingud seadusega ettenähtud ulatuses reaalajas. Infoajastul ei tohiks kiirem avalikustamine olla probleem, eriti kui selleks luua IT-lahendus.
Siis ei oleks me praegu olukorras, kus erakond Isamaa väidab, et nad ei ole varjatud rahastust vastu võtnud, samas kui Kantar Emori uuring sellele kaudselt osutab. Uuringu andmeil tegi Isamaa valimisreklaami oluliselt suuremas mahus kui teisel kohal olev Reformierakond, kuid kulutas selleks oravatest oluliselt vähem. Jutt on sadadest tuhandetest eurodest, mille kohta tekib küsimus: kuidas on võimalik, et üks erakond saab teistest reklaami nii palju soodsamalt? Kas tõesti suudab Isamaa ridadesse kuuluva Reet Roosi meediaagentuur Inspired suhteliselt võrdväärsetest konkurentidest tõhususelt mööda kapata nagu jänes kilpkonnast?
Isamaa eelistatuim reklaamikanal oli Postimees Grupp, mille omanik Margus Linnamäe on erakonna suurtoetaja, kuid ettevõtte müügidirektor, nagu ka teised Äripäevale vastanud reklaamiinimesed, lükkavad väited suurema allahindluse kohta ümber. Isamaa juhi Helir-Valdor Seederi jutt, et erakond on teistele parteidele eeskujuks, kuidas valimiskampaaniat „väga säästlikult ja ratsionaalselt“ läbi viia, kõlab muinasjutuna Loll-Ivanist, kes puhtast südamest tahab kõike ausalt teha, aga ahned ja kurjad inimesed ei saa temast aru. Nii kaua, kui erakondade kulutused pole kõigile võimalikult varakult ja selgelt avalikud, jääbki see muinasjutuks. Lisaks kiiremale aruandekohustusele võiks selle lahendada ka sõltumatu ja sisulise regulaarse raportiga erakondade ressursikasutuse kohta.
Äripäev on veendunud, et juba ammu on aeg üle vaadata ka parteide nuumamine riigi kaukast. Kui riigi toetust päris ära ei taheta kaotata, võiks seda näiteks poole võrra kärpida – riigieelarvesse oleks 2,7 miljonit eurot aastas nagu maast leitud. Siis ei oleks ka valimiskampaaniate kulud nii kolossaalsed. Ka toiduahel, mille käigus kulutatakse veel olematut raha, oleks ahtam. Seni on olnud tavaline, et valimiskampaania (ajupesu) teinud meediapartnerile jäädakse suurelt võlgu, et see pärast riigikokku pääsemist maksumaksja rahast tagasi maksta. See praktika on jama.
Kahtlase rahastamisskeemi musternäiteks on mäng sõsarorganisatsioonidega. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon on välja toonud, et kehtiva seaduse järgi ei saa järelevalve midagi teha, kui erakond loob sihtasutuse, mille kaudu koguda raha ja seeläbi varjatud kujul kantida see erakonna kampaaniasse. Ka seda tuleb muuta.
Rikkumisi peab saama tuvastada ja avalikustada võimalikult kiiresti, et vähendada ebaseadusliku tegevuse mõju valimistulemustele. Riigikogu valimised on tänaseks möödas, kuid järgmisteks valimisteks saab olukorda parandada küll.