Taavi Aas, maksa “lahkumishüvitis” tagasi!

Äripäev leiab, et riigiametnike ülekuldamine priiskavate lahkumishüvitistega on maksumaksja raha raiskamine, mis tuleb lõpetada. Röögatud hüvitised karjuvad ebaõigluse järgi, võõrandavad kodanikke riigist ja õõnestavad riigi mainet, tekitades tunde, et kõrgemad ametnikud moodustavad justkui privilegeeritud klassi, kes võivad riigi rahaga rikastuda, tavakodanik olgu aga vait ja lakkugu panni.

Hüvitised hakkavad saavutama nii kosmilisi kõrgusi, et süsteem ise hakkab tajuma, et nii ei saa. Riigikantselei otsustas mitte maksta 31 000 eurot hüvitist omal soovil lahkunud minister Marti Kuusikule, kuigi samamoodi lahkunud Jaak Aabile maksti hüvitist 27 000 eurot. Pooleteise päeva eest Kuusikule nii suure hüvitise maksmine, sisuliselt mitte millegi eest, tundus ilmselt nii absurdne ja ebaõiglane, et seda ei saanud läbi lasta. Aabilgi ei jää nüüd muud üle, kui hüvitis tagastada.

Ent näiteid kõrgetest ametnikest, kes on asja eest, teist taga, üle kullatud, leidub ridamisi. Markantseim neist on Taavi Aas, kes sai linnapea kohalt ministriks liikudes Tallinnalt lahkumispreemiat „tööülesannete eduka täitmise eest“ 16 000 eurot. Rõhutame, et Aas lahkus omal soovil ühelt kõrgelt riigipalgaliselt ametilt teisele, ning nii linnas kui valitsuses on juhthoovad Keskerakonna käes. Sarnane on ka Jõhvi vallavanema kohalt riigikogusse siirdunud Martin Repinskile 14 400 eurose lahkumishüvitise määramine, mis õnneks ebaseaduslikuks tunnistati. Või sotsist siseminister Katri Raik, kes maksis enne valitsusest lahkumist oma sotsidest nõunikele preemiat. Tegu on parteilise toiduahelaga, mis toimib maksumaksja kulul. Miks me sellel sündida laseme?

Ent see pole kaugeltki kõik. 2017. aasta novembris maksis Tallinna linn Aasale ja Mihhail Kõlvartile preemiat ligi 13 000 eurot „valimistel väga hea tulemuse“ eest, nagu väljendus keskerakondlane Andrei Birov. Parteilise saavutuse eest kõigi linnakodanike rahakotist preemia maksmine läheb avalikkuse õiglustundega teravalt vastuollu, eriti arvestades, et osa kampaaniast tehti läbi linnameedia niikuinii maksumaksja rahakoti arvelt. Seega – kõigepealt võtame rahva raha selleks, et end eksponeerida, ja siis veel kord, et end selle eest premeerida. Kui Aas tahab selle räpase pleki oma kuuereväärilt kaotada, tuleb tal need preemiad tagasi maksta.

Kõige hullem on aga see, et kui tööülesannete lihtlabase täitmise eest võivad ametnikud end premeerida, siis juhul, kui hakkama ei saada, enamasti mingit vastutust, eriti sellist, mis rahakoti peal tunda annaks, ei kaasne. Meenutagem, et Aas juhtis kaheksa aastat Tallinna Linnatranspordi nõukogu, teenides sellega ligi 1000 eurot kuus lisatasu. Aga kui mullu selgus, et seal toimus tõenäoliselt 2012. aastast alates mitme miljoni euro ulatuses sahkerdamine, ei kostnud kuskilt, et seda mitte märganud nõukogu või juhatus võiks hooletuse eest vastutuse võtta.

Preemiat võib ametnikele maksta küll, kuid siiski paremate töötulemuste eest, tuues need tulemused ka konkreetselt välja. Mitte teisele riigipalgalisele ametikohale mineku või valimiskulude katteks. Kuid ei – isegi prohmakad ja skandaalid ei takista ülekuldamist. Haridusministeeriumi kantsleri ametist lahkuda otsustanud Tea Varrak, kellele ametnikud heitsid ette kehva juhtimist, sai möödunud aasta eest minister Mailis Repsilt “hea” töö eest üle 14 000 euro preemiat. Sama palju preemiat sai PPA migratsioonibüroo juhataja Maige Lepp, kes töötas eelmisel aastal vaid veidi üle kuu aja. Erasektoris ei tuleks selline premeerimine kõne allagi. Praktika, kus omal soovil lahkunud ametnik või poliitik saab kopsaka hüvitise, tuleb jalamaid lõpetada.