Kaupleja Alex: sõdimiseks valmis

See tähendab, et idee euros dollari vastu pikaks minna oli mul õige, samamoodi nagu teisipäevane idee naftas pikaks minna, aga sel korral oli lõpuks ka teostus idee vääriline. Tundub, et olen varsti küps ka reaalse rahaga lahingusse minema.

Kuigi: üllatusena avastasin oma virtuaalkontol tasapisi suureneva summa nimetusega Swap. Selgub, et CFD positsiooni lahtihoidmine ei olegi päris tasuta. See, et ma kolm päeva järjepannu euros dollari vastu pikk olen, on läinud mulle maksma 31 virtuaalset eurot ja 85 senti. Veel üks asi, mida CFD-dega kauplemisel tähele panna ja samuti veel üks tõestus selle kohta, et CFD-d on pikaaegseks investeerimiseks absoluutselt sobimatud instrumendid.

Positsiooni edu on mõnevõrra kasvatanud mu enesekindlust. On näha, et 1:10 võimendusega on võimalik ka niivõrd peru hobusega kui CFD siiski ratsutada, kui idee on õige ja riskihaldus paigas. Noh, loomulikult on maailmas kindlasti hulgaliselt selliseid CFD-rodeo ässasid, kes kappavad selle metsiku loomaga ka 1:500 võimendust kasutades, kuid minul, tuleb tõdeda, on sinna veel pikk maa.

Sestap ongi mul täna kaks teemat: esimene on kauplemisideed, teine on riskihaldus. Et esimene teema on põnevam, jätan selle tänase postituse lõppu, muidu veel jääb tähtis aga igavam riskihalduse teema tähelepanuta.

Esimeses postituses mainisin tuntud börsihai Alexander Elderi kahe ja kuue protsendi reegleid, millest otsustasin juhinduda. Lühidalt on kahe protsendi reegel selline, et ühe tehinguga ei riski ma enamaga kui kahe protsendiga oma kapitalist. Kui minu algkapital on 10 000 eurot, on 2% risk 200 eurot. See ei tähenda, et 200 eurot on tehingu maksimumsuurus. Nii ei jõuaks ma kuhugi, ega ju? See tähendab hoopis, et maksimaalne risk on 200 eurot. Et ükskõik mis ka ei juhtuks, ma ei kaota üle 200 euro.

Kui ma ostaks aktsiaid, peaksin tegema järgmise arvutuse. Otsustan, et mis hinnatasemel ma aktsiat ostan. Näiteks Tallinna Kaubamaja hinnaga 9,2 eurot tükk. Siis otsustan, kuhu ma panen stop-lossi. Näiteks 9 euro juurde. Seega on minu risk 20 senti aktsia kohta. Nüüd vaatan, mitu aktsiat ma osta saan, nii et ma maksimaalset riskipiiri 200 eurot ei ületaks. 200 eurot jagatud 20 sendiga võrdub tuhat, seega tuhat aktsiat. Seega saaksin pea kogu algkapitali panna ühte aktsiasse, ilma oma 2% riskihaldusreeglit rikkumata. See on muidugi vaid näide, sest iga Tallinna Kaubamaja aktsia graafikule pilgu peale visanu ütleb kohe, et see ei ole mitte kauplejate vaid investorite aktsia. Ehk Toomase, mitte minu pärusmaa.

CFD-de puhul on arvutus mõnevõrra keerulisem, sest lisandub võimendustegur ja samuti tuleb arvestada, et pea iga CFD maht on erinev. Niisiis tuleb hoopis üles otsida see kõige kaugem koht, kus stop-loss olla võib. Keskmiste peastarvutamise võimetega inimesel on vast kõige lihtsam kogu arvutus demokontol läbi teha.

EUR/USD ühe CFD lepingu puhul ja 1:10 võimendusega, nagu minu demokontol, peab stop-loss olema mitte kaugemal kui 0,003 punkti. Seega kui hind oli 1,18577, siis stop-loss peaks olema vähemalt 1,18277. Aga parem las olla kõrgemal, sest Eldergi ütleb, et 2% peaks olema riski maksimum, kuid mõistlik on seda hoida hoopis 1% või koguni 0,5% juures nagu professionaalid teevad.

Teine Elderi reegel, kuue protsendi reegel, tähendab seda, et korraga ei tohi olla riske avatud enam kui kuue protsendi ulatuses. Ehk teisisõnu, kui teil on juba üks 2% riskiga positsioon Tallinna Kaubamajas, teine 2% riskiga positsioon Brenti toornaftas ja kolmas 2% riskiga positsioon EUR/USD, siis on teie limiit täis. Ei ühtki riskantset positsiooni rohkem, enne kui mõni olemasolevatest riskidest ära ei maandu: kas siis positsiooni kinnipanemisega või stop-lossi tõstmisega. Näiteks saaksin mina tõsta oma EUR/USD positsiooni stop-lossi nüüd juba ostuhinna juurde, sest positsioon on piisavalt turvaliselt vee peal. Sellega oleks see 2% riski maandatud ja ma võiks vaadata järgmist tehingut.

Tõstsingi täna oma EUR/USD stop-lossi ostuhinna juurde (vaata illustratsiooni) Punane punktiir taustal graafikul näitab ostuhinna taset ja nüüd ka stop-loss orderi taset.

 

Riskihaldusest räägin ilmselt korduvalt ka edaspidi, sest see on olemuslik kauplemise osa. Tänase postituse lõpetan aga põnevama teemaga: mida ma teen edasi?

Mul on praegu kolm ideed. Esimene tegelikult polegi uus idee, see on senise EUR/USD positsiooni edasihoidmine. Milleks loobuda kasvava kasumiga positsioonist? Maailmamajanduses ei tundu olevat märke, mis näitaksid, et dollaril on veel rohkem ruumi euro ja teiste valuutade suhtes tugevneda; pigem tuleks oodata hoopis edasist nõrgenemist, niigi on dollar praegu mõne analüütiku arvates jätkusuutmatult kõrgel.

Teine idee on seotud Inglise naelaga. See kukkus eile nelja kuu madalaimale tasemele euro suhtes ja näeb praegu atraktiivne. Samas võib naelas pikaks minemine olla praegu see tehing, mida turuspetsid nimetavad "kukkuva noa püüdmiseks". Ehk tulemus võib olla see, et nuga kätte ei saa, aga sügava lõikehaava saab küll.

Kolmas idee, mis mulle endale enim meeldib, on mõnes USA börsiindeksis lühikeseks minna, kas Dow Jonesi tööstuskeskmises või siis S&P 500 indeksis. Idee põhineb sellel, et nädala jooksul on USA turud tõusunud üle 3,5 protsendi. On reedene päev ning kes teab, mida nädalavahetus ja esmaspäeva hommik toovad. Sestap eelistab osa turuosalisi kindlasti selle nädala tõusu pealt kasumid n-ö sisse kasseerida. Mis omakorda tähendab, et indeksid võivad täna mõnevõrra langeda.

See idee meeldib ausalt öeldes mulle enim, aga selle puhul on õige sisenemishetke tabamine ülitähtis. Seda hetke leida ei ole üldse lihtne. Sestap otsustasin, et ootan turu avanemise ära ja vaatan, kuhupoole suundutakse. Pole sugugi haruldane, kus turupäeva alguses võib tulla kerge tõus, aga siis muudavad indeksid suunda ja langevad laugelt kuni päeva lõpuni. Seega ei tasu vist kohe alguses positsiooni sisse võtta - see kerge tõus võib stop-lossi uppi lüüa ja mu positsiooni minema pühkida enne kui idee tööle hakkab.