Äriühingute nõukogud meelitavad parasiite

Eesti poliitilised huvigrupid on justkui parasiidid, kes püüavad hargneda nii kohalikul kui ka riigi tasandil selleks, et võtta kogu maa kõikidel tasanditel oma kontrolli alla.

Eesmärgiks ei ole isegi niivõrd pääs esinduskogusse, kui ligipääs riigi või kohaliku omavalitsuse ettevõtete nõukogudele. Kohati näib, et isegi ainuke eesmärk. Just nõukogud on kohaks, kus põimuvad raha ja võim. Kus osalemisega saab oma taskuid täita otse ning otsustamisega kaudselt.

Taolised skeemid, kus esinduskogu liikmed täidavad ühtlasi ka nõukogukohti on täis kogu Eesti. Mitte ainult riigi tasandil, vaid ka omavalitsustes, olgu see Tallinn, Tartu või Narva. Seejuures võivad kutselised poliitikud nõukogudes jätkata ka juhul, kui neid on kriminaalkorras süüdi mõistetud ja nad istuvad vanglas, nagu juhtus hiljuti Narvas.

Ilmselt on see ka põhjuseks, miks vaatamata pidevale kriitikale, ei ole vastavaid seadusi ja regulatsioone muudetud. Ja seda vaatamata korduvalt viidatud selgetele õiguslikele vastuoludele. Seejuures on debatt riigitasandi suunas kaldu. Reeglina nõustutakse, et kõige suurem huvide konfliktioht valitseb riigiettevõtete nõukogudes, kuid samaväärselt valitseb see ka omavalitsuste tasemel.

Huvide konflikti parimad näited löövad õitsele ekstreemsetes oludes, nagu majanduskriis. Kas tõmmata ettevõtet koomale, koondada ja vaba raha investeerida? Või säilitada populistlikult töökohti ning ettevõte kassa täitmiseks dividendidest tühjaks pumbata? Kuid Eestis ei ole harvad ka juhused, kus nõukogu langetab otsuseid endaga seotud huvigruppide kasuks, olles juba otseselt korruptiivsed. Kas nii siis jääbki?

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul