Igatsus kiireid ja lõplikke lahendusi leida on loomulik. Ka euroala võlakriisi keeristes on turud oodanud igalt tippkohtumisel sellist võluvitsa ning erand pole ka seekordne,kirjutab endine Eesti Panga asepresident ja Soome Panga rahapoliitika ja uuringute osakonna nõunik Märten Ross.
Suures plaanis on muidugi hädavajalik, et euroala astuks samme usalduse taastamiseks investorite silmis. Eelkõige tundub selliseks usalduse parandamist vajavaks probleemiks olevat riikidevaheliste vastuolude ületamine edasise riigirahanduse kontrollimehhanismide osas. Selle kõrval tahetakse selgust mõnede riikide ja pankade rahastamisprobleemide ajutiste abivahendite kokkuleppimises. Ka siin peaks usalduse tugevdamiseks täiendavaid samme astuma.Kuid kui selline kiirete otsuste ootus on üldjoontes ka õigustatud, paneb ikkagi nende ootuste kohatine naiivsus imestama. Võlakriisi põhjused pole ju vaid selles, et keegi hakkas niisama kahtlema maja vundamendi tugevuses. Et kui nüüd keegi veenaks, et vundamendil pole viga midagi, siis oleks kõik kohe korras. Või vastupidi: kui kohe kõigile kahtlustele vastust ei saa, siis on maja ebaõnnestunud. Kumbki pole õige.Selge on, et üsna pikalt ehitati maja ilma, et olulisi ebakõlasid kandekonstruktsioonides oleks tõsiselt võetud ja nüüd on see täiesti selgeks saanud. Probleem ei ole seega pelgalt abstraktses usalduse puudumises, vaid on selgeid parandamist vajavaid vigu. Ehk et pole mitte vaja plaastrit, vaid ikkagi remonti ning see võtab paratamatult aega.
Paljude euroala riikide võlad olid suured juba enne kriisi ehk nii-öelda headel aegadel. Üleilmse finantskriisi raames võis täiendav võlg olla paratamatu esialgse paanika leevendamiseks, kuid ikkagi suurendas täiendava võla ulatus liigselt tulevasi kohustusi. Ehk siis liigne võlakoorem ei ole paljudes riikides vaid pelgalt usalduse teema, vaid ikkagi tõsiasi, mis vajab kohendamist.Ka majanduste kasvuvõime oli pidurdunud juba mõnda aega. Eelmise kümnendi finantsvõimendus varjutas seda osaliselt. Kuid seda selgemaks said ebakõlad nüüd. Sellest hädast ülesaamine pole vaid usalduse tagasivõitmise teema, vaid vajab reaalseid muutusi mitmetes majanduse alustugedes.Kumbki neist hädadest ei ole lahendatav mingi kiire imetrikiga. Ja kui isegi lahendust pakutakse, siis tõendite ootamine selle toimivusest võtab aega. Näiteks ka heade lahenduste korral on Itaalia riigivõlg veel viie aasta pärast sellisel tasemel, et rihma lõdvaks lasta pole võimalik. Mingit imenippi sellest ülesaamiseks pole ning kes seda loodab, võib jäädagi iga kolme nädala tagant pettuma. Kuid pole mõtet ka üle pakkuda ning väita, et imenippide puudumise korral ei ole võlataseme järk-järguline vähendamine võimalik. On küll.
Kes sellist imenippi ootas näiteks ühistest riigivõlakirjadest, on pidanud saama veel sellel nädalal kainestava meeldetuletuse osaliseks reitinguagentuuridelt. Nende sõnum on selge. Kui suurema võlakoormaga riikide võlg ilma suuremate muutusteta teistele üle kanda, siis satuvad ka nende reitingud ohtu. Võlg tuleb teenindada struktuursete reformide ja jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, muid nippe selleks pole.Suurte ootuste ülepuhumine on arusaadav ja kohati ka vajalik. Kuid probleemide lahendamise reaalset ajahorisonti ei tohiks hinnangute andmisel unustada.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood

5% aastaintress ja kord kvartalis intressimakse: võlakirju saab märkida kuni 30. maini