Naftapresident

Sündinud: 20. juuni 1957.

Abielus, 2 tütart.

Haridus: 1979 lõpetas TPI masinaehituse tehnoloogia erialal.

Karjäär: 1979--1988 TK Kooperaator konstruktor, peakonstruktori asetäitja.

1988--1991 vabariikliku väliskaubanduskoondise Estimpeks juhtiv insener.

1991. aastast alates N-Terminaali peadirektor.

Naftapresident Juhul kui AS AA-Õligrupp ei võida ASi Esoil erastamiskonkurssi, ei välista N-Terminaali peadirektor Endel Siff, et nad koos ASi Alexela ja ASi Autokütus meestega oma tanklaketi rajavad, Esoiliga jääks neid siduma Eesti Kütuse võlanõue.

Kogu Esoili varast huvitabki Siffi, kes karmilt keelab enda nimetamist naftaparuniks, ennekõike ASi Eesti Kütus tanklakett. Esoili tütarfirma Termoil planeeritavat kütuseterminaali ehitamise projekti peab Siff ajale kuus aastat jalgu jäänuks: «Nii Klaipeda kui Peterburi terminaalid on tühjad -- enam ei tule Venemaalt aastaringselt masuuti,» konstateerib Siff päeval, mil Pakterminali direktor õnnitles teda 2 mln tonni nafta saabumise puhul.

«Meie edu tuleneb ärikontseptsioonist, mis Termoili projektil puudub. Kust aga tuli ligi miljon dollarit, mis nad oma projekti on investeerinud?» küsib Siff, soovides näha Termoili ja Coastal Baltic Holdingu vahel sõlmitud lepingu konfidentsiaalseks kuulutatud osa. «Ma ei tea, millised varad Esoil pantis ja millised garantiid andis Coastal Baltic Holdingule,» näeb Siff võimalikku avantüüri, mis Eesti Kütuse, seekord Esoili näol, pankrotti viib. «Diletandile tunduvad asjad lihtsad, aga mida enam on teadmisi, seda keerulisem kõik tundub,» räägib mees, kes eelmisel aastal deklareeris maksuametile üle miljoni krooni palgatulusid, saades 120 000 krooni palka kuus. Dividende sõnab ta saanud olevat ligi miljon dollarit, hiljem täpsustades, et tegemist on siiski omanikutuluga. Kritiseerides maa- ja maksuseadusi, ei taha tema Eestimaa offshoristumisele kaasa aidata.

Tulud, mida praegu saab N-Terminaal, võiksid vabalt minna ka riigi rahakotti, kui meenutada vabariikliku väliskaubanduskoondise Estimpeks juhtiva inseneri võimlemist 1991. aastal. «Olin siis küllaltki vanamoodne,» põhjendab Siff oma pingutusi luua N-Terminaal riigiettevõttena. Kuna riigiametnikud ta ideed ei toetanud, pidi ta tegutsema omapäi.

«Ma käitun ebastandardselt,» sõnab Siff, kes N-Terminaali loomisel toetus Estimpeksi naftagrupi esindajana loodud suhetele Rjazani, Kuibõ?evi jt naftatehaste juhtidega. Nendelt tuli kaup, mille käibest saadi esimene tulu Pakterminali loomiseks.

Naftaäri kui eriti põnevat kaubandusvaldkonda põhjendab Siff: «Sa mitte ainult ei osta odavalt ega müü kallilt, vaid koostad optimaalseid transpordiskeeme.» Pärast N-Terminaali tugeva kaubandusvõrgu väljakujundamist tahabki Siff pühenduda logistikale, pidamata paljuks kutsuda tööle Euroopa selle ala tippspetsialiste. «Ka meie pole oma ebastandardsetes otsustes just palju eksinud,» ei alahinda Siff N-Terminaali meeskonna tööd. «Aga mulle meeldib olla otsustaja,» teatab samas N-Terminaali üks kolmest suuraktsionärist. Teine suuraktsionär on N-Terminaali juhatuse esimees Aadu Luukas, kolmandat ei soovi Siff veel avalikustada. Väikeaktsionäride ring on nüüd kandvate töötajate arvel kasvanud.

Oma edu põhjendab Siff tugeva meeskonna olemasoluga, kellele ta vastandab showman'e: «Suhtun skeptiliselt ventilaatoritesse -- inimestesse, kes millegi reaalsega oma elus ei ole hakkama saanud ja tegutsemise asemel vaid suurte tiibadega õhku liigutavad.» Kehklev-irooniliselt mööda kabinetti kõndides pakub Siff välja oma sajandi projekti: rajada Eestisse lennukitehas. «Erinevalt naftatehastest ei ole 500 km raadiuses ühtki lennukivabrikut. Estonian Air ju vajab lennukeid ja tehase püstipanemine, näiteks Tartu lähedale, maksaks vaid 240 mln dollarit,» on Sifi kõrvust Euroopa lennukitööstuse majandusraskused mööda läinud. Ta on sügavalt süüvinud Esoili erstamisprojekti.

Siff kümne aasta pärast? «Jah, siis on võib-olla õige aeg esindada täidesaatvat võimu,» ei eita N-Terminaali peadirektor soovi majanduspoliitikat arendada.