28. november 1995
Jaga lugu:

Odav tööjõud ei anna majandusele eelist

Lääneriikide protektsionistid kurdavad sageli, et madalapalgaline tööjõud annab tõusuteel majandusega riikidele, nagu Hiina, Malaisia või Eesti, praeguse vabamajanduse tingimustes «ebaausa» eelise. Selline arusaamatus on tekkinud kahe majandusteoreetilise kontsepti, absoluutse ja suhtelise eelise mittemõistmisel.

Suhtelise eelise mõistet, millel baseeruvad paljude tänapäeva majandusteadlaste teooriad vabakaubanduse eelistest, tutvustas 19. sajandil David Ricardo.

Teooria järgi peab absoluutne eelis (üldine tootlikkuse erinevus) väljenduma riikidevahelises sissetulekute erinevuses, samal ajal kui suhteline eelis (tootlikkuse erinevuse variatsioonid sektorite kaupa) peab määrama riikidevahelise kaubanduse struktuuri. Teadlased aktsepteerivad niisuguseid teooriaid, kuid millegipärast pole nende õigsust viimasel ajal praktikas eriti kontrollitud.

Alustada tuleks tähelepanekust, et kui madalad palgad tähendaksid automaatselt ka väikseid kulusid, peaksid maailma vaesemad riigid domineerima maailma majanduses. See ei ole tegelikkuses nii, kuna madalad palgad käivad käsikäes madala tootlikkusega, nagu see on tõusuteel majandusega riikides.

Rahvusvaheline kaubandus kaldub võrdsustama toodangu ühikkulusid. Kui mingi riigi ühikkulud on madalamad maailma keskmisest, siis tõstab nõudlus selle toodangu järgi palkasid ning samal ajal ka nõudlust tööjõu järele.

Palgakulu ja tootlikkuse vahel nii arenenud kui arenevates riikides võib leida mitmeid seoseid. Tegelikult on töökulude erinevus riikides palju väiksem, kui see peegeldub palkade erinevusest. Nii oli näiteks Indias ja Filipiinidel 1990. aastal toodangu ühikkulu isegi suurem kui USAs.

Teine väga populaarne «kartus» seisneb arvamuses, et kui arenevatele riikidele anda kasutada uusim tehnoloogia, saavutab tootlikkus nendes maades arenenud riikide taseme, andes neile tohutu kulude eelise.

Samas kinnitavad nii teooria kui praktika, et arenev tootlikkus käib käsikäes suurenevate palkadega ning tugevneva valuutaga. Analoogne skeem on viimase 20 aasta jooksul toiminud Lõuna-Koreas, kus suurenenud tootlikkusega on kasvanud ka reaalpalgad.

Kuigi keskmine toodangu ühikkulu kipub erinevates riikides võrdsustuma, on see sektorite kaupa ikkagi väga erinev. See annabki aluse suhtelisele eelisele, rahvusvahelise kaubanduse tõukejõule. Kui riigid spetsialiseeruvad ainult nendele toodetele, milles neil on suhteline eelis -- st nende suhteline tootlikkus on kõrgem -- on see kõigile kasulik.

Palgad eri sektorites on põhimõtteliselt võrdsed, aga kui areneva riigi tekstiilisektori tootlikkus on kõrgem kui näiteks Ameerikas, siis on tema ühikkulu väiksem kui USAs. Teisel juhul, kui areneva riigi tootlikkus masinatööstuses on väiksem kui Ameerikas, on viimasel suhteline eelis.

© The Economist Newspaper Limited, London, 1995refereerinud ASSO LANKOTS

Jaga lugu:
Hetkel kuum