Juulilepetest

Ka riigikogus puuduvad jõud, mis oleksid lepingute ratifitseerimisele jäigalt vastu. Sõjaväepensionäre puudutavates sätetes ei nähta enam «hukutavat mõju Eesti riigile ja rahvale», vaid püütakse lepingute eraldamisemise ja lisadeklaratsioonide abil selle sätteid viimistleda. Praegu tundub, et järgmistel lugemistel vastuolud vaibuvad ja lepingud ratifitseeritakse põhimõttel hundid söönud, lambad terved.

Ettevõtja pilgu läbi vaadates räägib lepingute kiire ja võimalikult valutu ratifitseerimise poolt hoopiski majanduslik argument. Poliitiliste pingete vähendamine Venemaaga vähendab kindlasti lääne investorite kartusi meie stabiilsuse suhtes. Teisalt on üha aktuaalsem ka läbimurde saavutamine ummikseisus olevatest majandussuhetest Venemaaga. Kuigi majanduse orientatsioon lääne suunas on olnud meile endilegi ootamatult üllatav ja võimas, pole ka mingit mõtet vaos hoida võimalusi, mida pakub lõputu Vene turg. Liiatigi kui enamik praegustest Eesti kapitalistest on oma kapitali kogunud kas otse või kaudselt endise N Liidu kaudu.

Oleks muidugi naiivne arvata, et lepingute ratifitseerimine poliititilisi pingeid suhetes Venemaaga märgatavalt leevendaks. Kuid ta oleks esimeseks sammuks, millele võiksid järgneda piiriküsimuse lõplik määratlemine ja vabakaubanduse leping. Tundub, et Vähi valitsuse idapoliitika pole suuremat vilja kandnud ning on tulemuste poolest isegi kehvem kui enam rahvuslikult meelestatud Laari ja Tarandi valitsusel. Praegu on poliitikutel võimalus viimane väide tegudega ümber lükata.