Maailmamajanduse areng käesoleval aastal on petnud lootusi

Aasta on jälle läbi saamas. Sellest, kuidas maailmamajanduse areng on vastanud ootustele ja prognoosidele, aitab aimu saada ÜRO Euroopa majanduskomisjoni ülevaade.

Eeldused olid head. 1994. aastal pääsesid arenenud lääneriigid lõplikult välja ühest halvimast tsüklilisest majandusseisakust pärast teist ilmasõda ning nende sisemajanduse kogutoodang (SKT) suurenes keskmiselt 2,5% ja selle aasta kasvuks loodeti 3%. Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riigid hakkasid samal ajal toibuma 1989. a alanud reformidega kaasnenud majanduse allakäigust ning keskmiselt suurenes SKT neis riikides 4%. Toodangu langus jätkus ainult SRÜ riikides.

Paraku jäi lääneriikide majandustõus loodetust märksa lühiajalisemaks ja nõrgemaks. Lääne-Euroopa ja eriti selle majandusveduri, Saksamaa majanduskasv hakkas esimese poolaasta lõpul selgelt aeglustuma ja SKT kasv jääb ilmselt eelmise aasta tasemele -- 2,5%.

Majanduskasvu aeglustumist tsüklilise tõusu nii varases staadiumis peetakse ebatavaliseks ja eriti halvaks seetõttu, et oluliselt ei jõudnud väheneda suureks paisunud tööpuudus. Põhjuseks tuuakse 1994. a pidevalt tõusnud reaalintressimäärasid, mis on oodatust rohkem mõju avaldanud püsiinvesteeringutele ja tarbimisele. Intressitõstmise algatas USA, kes tahtis kaheaastase jõulise majanduskasvu oludes ennetada sellega inflatsiooni puhkemist. Euroopas inflatsiooniprobleeme ei olnud, kuid USA rahapoliitika avaldas seal paratamatult mõju.

Ja ehkki Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika lõdvendasid 1995. a alguses uuesti rahapoliitikat ja alandasid pikaajalisi intresse, takistas positiivset arengut kevadel valuutaturgudel puhkenud torm, mis sundis paljusid Euroopa keskpanku tõstma lühiajalist intressi, et hoida valuutakurssi Saksa marga suhtes. Kuna marga kurss dollari suhtes püsis kõrge, siis alandas see omakorda Euroopa tootmise konkurentsivõimet.

Lisaks pidurdas Lääne-Euroopa riikide sisenõudlust karmistunud rahanduspoliitika, mille põhjuseks on nende püüdlemine tulevasse Euroopa rahaliitu.

Kuigi pea kõigis KIE riikides on võimule naasnud endisi kommuniste, pole reformid märkimisväärselt pidurdunud üheski siirderiigis, ja loodetavasti peab see reegel paika ka Venemaa suhtes.

Euroopa majanduskomisjon (ECE) prognoosib KIE riikide keskmiseks majanduskasvuks 1995. a 4,5%. Erand ehk aeglase majanduskasvuga riik on Ungari, mis oli märtsis sunnitud suure välisvõla tõttu vastu võtma karmi stabiliseerimisprogrammi, ja Makedoonia, mille olukorda halvendasid Kreeka majandussanktsioonid ja ka ÜRO Jugoslaavia-vastased sanktsioonid.

Majanduskasvu, mis on eriti jõuline Poolas ja Slovakkias (6%), toetavad kodumaine nõudlus, püsiinvesteeringud ja eratarbimine, mida soodustab reaalpalga suurenemine enamikus KIE riikides.

Baltimaade majanduse toibumist peab ECE loodetust hapramaks, nimetades nende põhiprobleemidena kõrget inflatsiooni, pangasüsteemi nõrkust ja Venemaa transiitkaubanduse vähenemist. Positiivselt mainitakse välisinvesteeringutega toetatava ekspordi kasvu, eriti lääne turu tarvis.

SRÜ riikides jätkus 1995. aastal majanduslangus, olles esimesel poolaastal keskmiselt 6,5% ja sealhulgas Venemaal 4%. Aasta keskpaiku oli Venemaa kaubandusbilansi ülejääk 14 miljardit dollarit ja keskpanga valuutavaru kümme miljardit dollarit. Reformid on hakanud Vene majanduses tulemusi andma ning see on positiivselt mõjutanud ka teiste SRÜ riikide majandust, välja arvatud Valgevene. Peaminister T?ernomõrdin on lubanud pärast valimisi reforme kindlalt jätkata.

Kui arenenud tööstusriikide aastane majanduskasv jääb 2--3% piiresse, siis Kagu-Aasia riikides on see viimastel aastatel ulatunud 5--10 protsendini.

Seejuures on nende majanduskasvu põhiline tagaja olnud omavahelise kaubavahetuse tormiline suurenemine, hõlmates kuni 34% nende rahvamajanduse kogutoodangust.

Suurima majanduskasvuga riigid Hiina (10%), Malaisia (9%), Singapur (7,5%) ja Lõuna-Korea (7%) on majanduse ülekuumenemise vältimiseks sunnitud rakendama pidurdusmeetmeid. Samal ajal jääb pangakriisi ja tugeva jeeniga maadelnud Jaapani majanduskasv tänavu ilmselt nulli ja Austraalial ulatub see kolme protsendini.