Finantsdirektor rahastab firma arengut
Praegu püüavad paljud Eesti firmad toimida säästlikult, isegi nii kokkuhoidlikult, et loobutakse finantsdirektori ametikohast. Samal ajal aga pole mitte keegi analüüsinud, mis on selle nn loobumiskulu hind. Kui analüüsid tehtud, jõuame vapustavale järeldusele: finantsjuhi arvel kokkuhoitud raha on kümneid kordi väiksem saamatajäänud või tuuldelennanud rahast.
Rahandustöö aspektist vaadatuna hoolitseb firma peadirektor peaasjalikult kahe asja eest, esiteks, ta kujundab firma arengu, ja teiseks, hoolitseb selle eest, et arenguks vajalikud töövaldkonnad oleksid kaetud väärikate asjatundjatega. Tähendab, kõik töövaldkonnad peavad praktiliselt toimima kogu oma sügavuses tänu spetsialistidele, kelle tegelik tööpäev kestab sageli kuni 12 tundi. Tegelikult pole firma peadirektori mureks üksnes ettevõtte ladus toimimine, vaid see, et firma pidevalt areneks (sageli vastavalt majanduse arengu kasvutempole).
Finantsdirektor tegeleb firma rahandustööga tervikuna, kuid rahandustöö valdkonnad johtuvad finantsjuhtimise (financial management) põhikontseptsioonidest, mis sisuliselt taandub finantseerimis- ja investeerimisotsuste langetamisele.
Niisiis, finantsdirektor hangib raha finantsturgudelt nii, et firma kapitali hind kujuneks minimaalseks. (Lubatagu nüüd küsida Eesti ettevõtete peadirektoritelt -- kui kõrge on teie firma kapitali hind?). Optimaalse kapitali hinna kaudu tagatakse firma konkurentsivõime investeerimisprojektide valikul. Muidugi, ennekõike firma finantsdirektor hindab need investeerimisprojektid, tegeleb finantseerimisstruktuuride kujundamisega ning kogu turu- ja hinnastrateegia väljakujundamisega.
Kui ülalloetletud rahandustöö valdkonnad või sõlmprobleemid jäävad unarusse ja lahendamata, siis kujuneb näiteks firma kapitali hind stiihiliselt, laenuintressideks ja riigimaksudeks võib minna kümneid tuhandeid kroone rohkem, kui nende töölõikude sihiteadliku juhtimise korral.
Peale selle, eksimused äriprojektide hindamisel (või hindamata jätmisel) võivad minna firmale maksma sadu tuhandeid kroone ja kogu ettevõtmine võib lõppeda isegi ärilise ebaõnnestumisega. Kui summeerida tuuldelennanud kroonid, siis lõppkokkuvõttes ületavad need vähemalt kümnekordselt finantsdirektori aastapalga.
Seoses ülaltooduga üks eluline näide. Nimelt suhtlemises pankadega on ettevõtted paraku alati nõrgem pool. Firmades ei osata arvutada tegelikke intressimäärasid, vaid tegeldakse üksnes nominaalse, panga poolt väljapakutud määraga. Samas on aga vaja teada, et iga täiendav tingimus, mille pank esitab firmale laenu väljaandmisel, tõstab laenu tegelikku hinda. Pole midagi üllatavat, kui tänu paljudele lisatingimustele, sh ka laenu tagasimaksmise osas, nominaalintressimäärast 20% võid saada hoopis 28%. Ülikooliharidusega finantsdirektor tabab aga kohe, milles on asi.
Järgnevalt väärib tähelepanu rahandustöö spetsiifikast johtuv seik. Oma olemuselt on rahandustöö firmat n-ö horisontaalselt läbiva iseloomuga, mistõttu ei ole firma sees ühtegi valdkonda, mis ei oleks seotud finantsidega. Samal ajal on iga tegevusvaldkond seotud arenguga, kuid areng nõuab ennekõike raha. Seepärast on ka mõistetav, miks väga head arengukavad ei lähe ellu, kui nendes ei osale rahandusspetsialisti.
Oleme viimase paari-kolme aasta jooksul teraselt jälginud Eesti keskmise suurusega firmade käekäiku, eriti Lõuna-Eestis. Kõige enam häirib ettevõtetepoolne liigne salatsemine. Paraku peab otse välja ütlema, et paljudel juhtudel pole üldse tegemist ärisaladustega, vaid hoopis juhtide oma madala ärieetika varjamisega. Madala ärieetikaga ettevõttele perspektiivi ei kindlusta, rääkimata olukorrast, kui seosesse lähevad ärieetika ja raha.
Pidagem silmas ühte: maailma tõelised suurärimehed ei soorita ühtegi tehingut nii, et tema enda kasu kõrval ei saaks tulu ka tema tehingupartner. Nii et ühest ja samast tehingust võidavad mõlemad osapooled. Et asjad nii läheksid, selleks loovad eeldused finantsdirektorid oma väga põhjalike tõhususarvutlustega.