Saksa rohelised soovitavad ELile uut põllumajanduspoliitikat

Saksa rohelised taotlevad, et ELis tuleks talude suurust tunduvalt vähendada, põllumajandussaaduste hindu tõsta ja töötlemise kontsentreeritust vähendada. Selle asemel tuleks külades taastada väikesed tapamajad.

AgrarBündnise juhatuse liige Friedrich von Homeyer on veendunud, et põllumajanduse struktuuri muutmise tulemusena oleks põllumajandus edaspidi keskkonnasõbralikum, paraneks hõive ning tarbijal oleks valikuvõimalus suurem.

«Saame aru, et meie eesmärk on vastuolus GATTi Uruguay vooru lepete ja maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) praeguste taotlustega. Siiski tuleks Euroopa põllumajandusele luua suhteliselt ruttu kindel alus. Oleme veendunud, et WTO kava kohaselt ei ole võimalik lahendada maailma toiduainete tootmise ja nendega kauplemise probleeme,» ütles Homeyer.

Praegune Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika näeb ette tootmise intensiivistamist ja talude suurendamist, millega paratamatult kaasneb töökohtade vähenemine, ilmselt ka toidu kvaliteedi halvenemine.

«Niisuguse poliitika korral ei ole näiteks ELi laienemine ida poole võimalik, kuna Ida-Euroopa riikides töötab põllumajanduses tunduvalt rohkem inimesi kui Lääne-Euroopas,» väitis Homeyer.

Tema arvates ei pea paika praegune aksioom, et suurtalus on tootmiskulud väiksemad. Väiksemas talus on võimalik toota sama odavalt, eriti kui arvestada tootmiskeskkonna muutmise vajadust. Keskkonnanõuete karmistamine lisab eriti taimekasvatuses väikeste talude konkurentsivõimet tunduvalt, on Homeyer veendunud.

Saksamaal suureneb järjest mahepõllundustoodete nõudlus. Paraku on neil toodetel raske poodi jõuda, kuna kogu see mõtteviis on praegusele toiduainete tootmise ja laialiveo süsteemile võõras. Lahendusena on rohelised välja pakkunud lepingute alusel tootmise, mille abil tarbija saaks seda, mida ta himustab.

Roheliste üldise seisukoha järgi peaks Euroopa põllumajandustootmine muutuma paikkondlikumaks ja toimuma praegusest väiksemates tootmisüksustes.

Ei maksa muidugi arvata, et Saksa rohelised suudaksid Brüsseli põllumajanduspoliitikat kohe oluliselt mõjutada, kuid on märgata, et Saksa põllumajandusministeerium paneb üha enam rõhku põllumajanduse paikkondlikkuse suurendamisele ning maapiirkondade asustuse hoidmisele. Samuti on ilmnenud, et ELi laienemist ida suunas ja intensiivpõllumajandust on raskem ühitada, kui algselt arvati.

Ka tarbijate suhtumise muutumine ning keskkonnasõbraliku mõtteviisi levik tekitab uusi survegruppe, kes taotlevad põllumajanduspoliitika muutmist. Nii ei tundugi pööre põllumajanduspoliitikas päris võimatu. KL