12. veebruar 1996
Jaga lugu:

Kas luua pankrotiliit?

Pankrot võib tabada igaühte. Põhja on läinud nii suured pangad kui ka lugematu arv väikefirmasid. Samas on pankrotistunud firmad vahel üsna kaitsetud nende vastu, kes neid likvideerima asuvad. Mõned näited sel aastal kohtusaalis kuuldust.

I Firma A läheb pankrotti. Pankrotihaldur võtab suure töömahu tõttu endale appi abi. Pankrotti läheb ka firma B, mille pankrotihalduriks nimetatakse A halduri abi. B-l on võlanõudeid A-le. B haldur suudab «ootamatult» leida soodsa katte mõne A ehitise või seadme näol. Probleem on eetiline, sest seadus siin appi ei tule.

II C tegevjuht nimetatakse D likvideerimiskomisjoni liikmeks. C juht leiab, et D kohustus on rahuldada C võlanõue. Nii C kui D poolt kirjutab lepingule alla üks ja sama inimene. Probleem on eetiline, kuid muud lahendust on võimalik taotleda vaid kohtuprotsessi alustades.

III Firma F ajutine pankrotihaldur esitab menetluse lõppedes ülevaate oma kulutustest. Selgub, et ta on Fi pankrotiseisu selgitamiseks üürinud eraldi kontori, läbinud pankrotiasja ajades tuhandeid kilomeetreid ning pidanud pikki väliskõnesid. Ka see probleem on eelkõige eetiline ja siingi võib pankrotiohtu sattunu otsida abi kohtult.

Ehk oleks pankrotistunud firmadel ja miks mitte ka tulevastel pankrotiohvritel oma huvide kaitsmiseks mõtet luua pankrotiliit?

Advokatuur on oma liikmetele kehtivad eetilised piirid täpselt määratlenud. Pole mõeldav, et üks ja sama advokaat tegeleks kahe konkureeriva firmaga. Ka pole mõeldav, et advokaat oma klientide huve eirates neilt saadud infot kellegi vastu ära kasutaks.

Ka pankroti puhul oleks loomulik, et kõik asja-omased eetiliselt käituksid. Pankrotihaldurite koda ei ole paraku suutnud seda oma liikmetele selgeks teha.

Jaga lugu:
Hetkel kuum