Eesti Panga järelevalvest

Läinud aastal varisesid kokku Eesti börside investeerimisfond, OÜ Safran ja AV Investeeringute AS, kelle võlausaldajad peavad plaani, kuidas «tulusalt» paigutatud raha tagasi saada. Eesti Pank jälgib seda kõrvalseisjana ja vaikselt, nagu Kaupo Pollisinski hiljaaegu tunnistas, lisades, et Eesti Pank tegeleb vaid krediidiasutustega.

Krediidiasutuste seaduse järgi on krediidiasutuseks eraõiguslik juriidiline isik, kellel on õigus võtta avalikkuselt vastu rahalisi hoiuseid ja teisi tagasimakstavaid vahendeid ning anda omal vastutusel laene. Panka võib igaüks oma raha paigutada. See, kas pank laenab raha edasi, ostab selle eest väärtpabereid või säilitab sularahana, ei puutu enam raha andjasse.

Samamoodi võib igaüks oma raha laenukontorisse paigutada, teadmata, mida laenukontor tema rahaga edasi teeb. Nii pangas kui ka laenukontoris on raha andjale oluline talle makstav intress. Mõlemas sõlmitakse raha võtja ehk krediidiasutuse ja raha andja ehk hoiustaja vahel vastav hoiuleping.

Eesti Pank lähtub põhimõttest, et kui keegi oma raha välja laenab, siis on see tema enda asi. Paraku ei anna laenukontorid välja oma raha, vaid hoiustajate raha. Üks asi on raha laenamine tuttavale, kus laenaja teab raha kasutajat ja otstarvet, hoopis teine asi aga raha vahendamine, kui raha hoiustaja ei tunne ega tea laenajat, rääkimata raha kasutamise otstarbest.

Selle loogika põhjal võibki väita, et Eesti Pank (loe pangainspektsioon) ei teosta järelevalvet kõigi Eesti territooriumil tegutsevate krediidiasutuste üle, eirates sellega otseselt Eesti Panga seadust. Petetud võlausaldajad võiksid üritada kahju sisse nõuda pangainspektsioonilt järelevalvekohustuste eiramise eest.