Välislaenu head ja vead
Eesti on teinud nüüdseks välislaene ümmarguselt nelja miljardi krooni eest. Kuna meie maine rahvusvahelistes rahandusasutustes kogu aeg tugevneb, siis tuleb uusi laenupakkumisi ka üha juurde. Maailmapangal on näiteks plaanis pakkuda Eestile laene sadamate, raudteede, transiitkaubanduse ja sotsiaalsfääri arendamiseks. Samas oleme jätnud laene ligi miljardi krooni eest kasutamata. Viiendik senistest välislaenudest on nn halvad laenud, mida tagasi ei makstagi. Suhtumine välislaenudesse on Eestis väga erinev. Ühed näevad neis majanduselu turgutajat, teised koormat tulevaste maksumaksjate õlul.
Veebruaris maailmapanga poolt Eestile pakutud kahekümne kahe miljoni Saksa marga suurune laen ringleb riigikogus. Parlamendi majandus- ja maaelukomisjon leiavad, et laenupakkumus tuleks tagasi lükata. Põhjuseks liiga suured summad, mis laenuprojektiga läheksid palgarahana välismaiste nõustajate taskusse.
Ka põllumehed ise pole laenu suhtes suurt vaimustust avaldanud. Nende soov on saada raha eelkõige tootmise edendamiseks. Projektis väljapakutavat toetust koolitusele, maaparandusele ja kvaliteedikontrollile ei pea maamehed enda jaoks eriti veetlevateks.
Põllumajandusministri Ilmar Mändmetsa taha koondunud valitsus on laenuvõtmise poolt.
Rahandusministeeriumi arvutused näitavad, et Eesti võiks rahumeeli välislaene veelgi rohkem võtta. Arvatakse, et majandust ohustavaks koormaks muutuvad need laenud alles siis, kui ületavad kümne miljardi krooni piiri.
Välislaenude hea külg on see, et nad võimaldavad saada suures koguses odavat raha, mida Eesti majandus vajab nii praegu kui ka edaspidi. Laenudest ja välisinvesteeringutest sõltub oluliselt meie väliskaubanduse edasine saatus. Paljud projektid jääksid ilma välislaenuta üleüldse käivitamata, sest eestlased ise neid rahastada ei suudaks. Omaette küsimus on muidugi see, kas iga projekt Eestile hetkel just see kõige vajalikum on. Kurvaks meenutuseks jääb Lekto. Hea kavatsus maale ettevõtlust tuua lõppes krahhiga.
Välislaenu varjupooleks on see, et ta tuleb tagasi maksta. Laenude positiivne mõju majandusele ei ole nii konkreetselt tunnetatav kui mõistmine, et nende laenude tasumisega käib kaasas tugev maksukoormus. Praegu tasub Eesti maksumaksja peamiselt laenuprotsente. Raskemaks läheb siis, kui tagasimaksmine laenude põhisummadeni jõuab.
Välislaene ei võeta tihti täies ulatuses kasutusele. Üks põhjus on siin see, et mitme aasta peale tehtavates laenuprojektides on sageli võimalikke kulusid raske täpselt paika panna ning raha küsitakse rohkem, kui seda tegelikult vaja läheks. Tihti selgub, et osa projektist suudetakse ikkagi ka oma rahast kinni maksta, mistõttu mingi osa laenust jääb lääne pankadesse reservi.
Taolise reservi halb külg on kohustistasu, mida laenuandjad pangad võtavad selle eest, et väljavõtmata summat Eestile pidevalt kättesaadavana hoida. Positiivne on kindlustunne, mille investeerija saab, teades, et projektil on olemas soliidses rahaasutuses veel mingi varusumma.
Välislaenu võib Eesti seega võtta senisest rohkemgi. Vajadus väliskrediidi järele suureneb sedavõrd, kuidas laieneb meie ettevõtete majandustegevus. Samas ei tahaks Äripäev järgida peaminister Tiit Vähi tõekspidamist, et investeerija peab tingimata laenu võtmisega oma eesmärgini jõudma. Kui saadakse läbi laenamiseta, on veelgi parem.