Kohalik raudtee sai valitsuselt ajapikendust
Eesti Raudtee finantsdirektori Peeter Põlluveeri sõnade kohaselt tekib praegu kaks eriotstarbelist ettevõtet. Suure raudteefirma eesmärk on arendada rahvusvahelist transiitkaubandust läbi Narva ja Tartu Venemaale. Tallinn-Väike harujaamast algaval nn väikesel raudteel on regionaalpoliitilise ülesandena vaja tagada kohalik reisijate- ja kaubavedu.
Kaheksanda märtsi korraldusega tegi valitsus teede- ja sideministeeriumile ning Eesti Raudteele ülesandeks moodustada väikeraudteed haldav ettevõte 1. juuliks.
Teede- ja sideministeeriumi asekantsler Väino Soonike põhjendab taolist kiirustamist Eesti Raudtee sooviga saada välispankadelt laenu. Laenu antakse aga ainult ettevõtetele, kelle majandustegevus teenib kasumit, räägib Soonike.
Ta sorib raudteed puudutavates statistilistes dokumentides ja tõmbab paberihunnikust välja lehed andmetega Eesti Raudtee reisi- ja kaubaveo kohta. Numbritele viidates lisab Soonike, et aasta-aastalt on reisijate hulk vähenenud ja kasumit tõotab ainult kasvav transiitveoste hulk. Viimase arvel teostatakse ka reisijateveo ristsubsideerimist.
Väikeraudtee kätte jäävatel liinidel on kaubavedude osatähtsus kaduvväike. Reisijateveo maht on seal aga 38 protsenti kogu raudtee reisijateveo käibest.
Soonike tunnistab, et Eesti Raudtee arengukavas oli välja pakutud koguni raudtee reisiliikluse täielik likvideerimine. Põhiliselt oleks see puudutanud tulevase väikeraudtee alla jäävat osa.
«Praegu ei saa päevapealt raudteed sulgeda,» väidab asekantsler. «Töötute armee läheb liiga suureks,» põhjendab ta.
Raudteel töötab üle 8000 inimese ja Tallinna--Lelle-- Viljandi ning Tallinna--Pärnu--Mõisaküla liinide likvideerimine oleks jätnud tööta mitu tuhat inimest.
«Oli ju näha, kui palju tekkis suminat ja kulus ajakirjanike vaeva ning paberit ainuüksi liikluse ajutisel peatamisel Riisipere--Haapsalu raudteel,» selgitab Soonike kardinaalse sammu tegematajätmist.
Tema andmetel jätkub väikeraudteel ilma investeeringuteta ressurssi 5--7 aastaks. Pärast selle ammendamist tuleb Soonikese ütlusel jääda lootma kas riigile või nn pehmele maandumisele. Viimane tähendab, et vahepealsete aastate jooksul on reisijate- ja kaubavedu suunatud bussi- ja autotranspordile.
Pärnumaa suurim transiitsõlm, Pärnu sadam, kasutab juba praegu direktor Peeter Volkovi väitel veoste edasitoimetamiseks ainult autosid.
Jooksvad ülalpidamiskulud peab väikeraudtee tagasi teenima 30--40 protsendi ulatuses piletirahadega, ülejäänu lubab Soonike riigieelarvest. Ta lisab, et loodetavasti tõuseb kohalike kaubaveoste hulk ja turg kujundab neile ka soodsamad tariifid. Soonikese ütlusel annavad lootust väikefirma paremad arenguvõimalused võrreldes praeguse monstrumitaolise raudteega.
Peeter Põlluveer ei jaga Soonikese optimismi. Tema sõnul tuleb loota riigi dotatsioonile ja soodustustele maakondadest, kes regionaalse reisijateveo vajadust arvestades võiksid vähendada nt raudtee maamaksu.
Soonikese kinnitusel kuulutatakse lähiajal välja konkurss uue raudteefirma juhi kohale. Pärast seda hakatakse läbi viima raudteede lahutamist.
Asekantsler lubab seejuures hakata koos ministeeriumiga n-ö vahekohtunikuks, kes jälgib, et varandus saaks jaotatud õiglaselt.
Väikeraudteele kuuluma hakkavate ja ühtlasi firma aktsiakapitaliks jäävate varade kohta on Soonikese väitel juba nimekirjad koostatud. Tekkiva aktsiakapitali suurust ei oska aga ministeeriumist ega Eesti Raudteest veel keegi nimetada.