Itaallased lähevad valima

Nii hääletajate hulgas tehtud arvamusküsitlustest kui poliitiliste analüütikute kommentaaridest nähtub, et otsustavat enamust ei saavuta ei vasaktsentristlik Õlipuu blokk ega paremtsentristlik vabadusliit, mis mõlemad on sisemistest vastuoludest lõhestatud.

Poliitiline ebastabiilsus on Itaalias valitsenud alates kristlike demokraatide ning nende poolehoidjate võimult tagandamisest seoses ulatuslike korruptsiooniskandaalidega.

Alates 1992. a on enamiku ajast maailma ühe rikkaima majandusega riiki juhtinud tehnokraadid, samal ajal kui arvutu hulk uusi või uuendatud parteisid on võidelnud tühimiku täitmise eest, suutmata rajada demokraatlikku süsteemi, mis viiks püsiva valitsuse moodustamiseni.

Valimisseadus, mis seob otsevalimised proportsionaalse esindatusega, sunnib parteisid sõlmima omavahel hapraid liite, suutmata kellelegi anda stabiilset enamust.

Paljud poliitilistest nägelustest väsinud valijad ei pruugi hääletuskastide juurde minnagi. Mõnede hinnangute kohaselt jätab ligi 20 protsenti valijaskonnast oma hääle andmata, mis püstitaks sõjajärgse Itaalia üldvalimistel omamoodi rekordi.

Viimasel ajal on oma võiduvõimalusi parandanud Õlipuu blokk, mida juhib katoliiklik majandusteadlane Romano Prodi ning mille tuumiku moodustab ekskommunistlik vasakpoolne demokraatlik partei. Paljude analüütikute arvates tuleks koalitsioonil aga valitsuse moodustamiseks otsida liitlasi väikeparteide hulgast, kelle lojaalsusele sugugi loota ei saa.

«Halvima võimaliku stsenaariumi kohaselt püüavad nad valitsust moodustada ja teevadki seda ning kulub veel kolm kuud, enne kui nad aru saavad, et see kõik ei vii kuhugi,» ütles üks Itaalia juhtivaid poliitilisi kommentaatoreid Sergio Romano.

Parima stsenaariumi kohaselt jõutakse äratundmisele, et ollakse ummikus, mille on tinginud poliitilise süsteemi lõpetamata reform, ning alustatakse erimeelsusi ületades reformi lõpuleviimist.

Veebruaris oldi parlamentaarse süsteemi ning valimissüsteemi reformimise osas juba kokkulepet saavutamas, kui erimeelsused vajatava reformi tüübi ning kabinetikohtade arvu üle kokkuleppele kriipsu peale tõmbasid. REUTER