Välisinvestori kaitseks

Tubakavabriku Leek rootslastest omanike otsus lõpetada Eestis tubakatootmine on pannud ajakirjanduse tegema üldistusi väliskapitali kahjulikkusest Eesti majandusele. Sellega minnakse tahtmatult kaasa kitsa ärieliidi poliitilise demagoogiaga, kelle majanduslikke võimalusi väliskapitali hoogne sissetulek oluliselt piiraks.

Eesti ei ole praegu riik, mis oleks kapitalist niivõrd üle ujutatud, et me peaksime mõtlema, kuidas selle sissetungi takistada. Praeguseks välisinvestorite poolt Eestisse toodud kaheksa miljardit krooni on tegelikult armetult väike summa. Üksnes ühe tselluloositehase rajamine maksaks peaaegu samapalju.

On küll ülimalt patriootiline rääkida soodustuste loomisest kodumaisele kapitalile. Oleks ju ilus, kui riigi ja rahva peale mõtlevad kodumaised kapitalistid investeeriksid kümned miljardid kroonid suurtesse projektidesse. Aga jäägu riigi ja rahvaga nagu on, neid miljardeid pole neil kuskilt võtta. Üldjoontes on Eestil kolm võimalikku arengustsenaariumit.

Esiteks võib meid tabada enamiku arenguriikide stsenaarium, kes koormavad ennast mahukate välislaenudega, mida aga tagasi maksta ei suudeta. Sellega määraksime ennast aastakümneteks majanduslikuks autsaideriks ja hästi elaks vaid käputäis kapitaliste.

Teine võimalus oleks minna Jaapani moodi dotaalsele kulude kokkuhoiule ja suurendada järk-järgult eksporti. Seda poliitikat järjekindlalt ellu viies jõuaksime ehk järgmise sajandi keskpaigaks arenenud maailmale järele.

Kolmas tee oleks sõjajärgse Saksamaa eeskujul meelitada riiki hulgaliselt välisinvesteeringuid ja jõuda sihile juba kümnekonna aasta jooksul. Minu jaoks on selline võimalus kõige ahvatlevam.