Keskpangal aeg muutuda

Eesti Pank on vaoshoitud käitumise ja oma küllaltki lühikesest elueast hoolimata juba sissejuurdunud traditsioonidega asutus, mille tähtsust Eesti rahandusele ja majandusele on raske üle hinnata. Viimasel ajal aga käib keskpanga käitumine närvidele.

Pressi reeglina positiivsest tähelepanust ärahellitatud Eesti Pank on hakanud vist ennast veidi iseäraliseks riigiasutuseks pidama. Selliseks, kes ajakirjandusele ka kõige tavalisema informatsiooni jagamist üle mõistuse keeruliseks, aeganõudvaks ja seega tavaliselt ka kasutuks peab. Ometigi peaks Eesti Panga avatus ja keskpanga seisukohtade propageerimine olema üks kindlamaid garantiisid teostatava rahapoliitika õnnestumisele.

Vastavalt Eesti Panga sisemisele korraldusele jagab neil informatsiooni avalikkusele pressiosakond. Ent mõnikord tahaks midagigi ka asjaosalise pangainimese käest kuulda, kuid nendeni jõudmisel tuleb läbida säärane kadalipp, mida kogemuste põhjal ei tea just paljude riikide keskpankadel olevat.

Kuuldes, et pangainimesega tahab rääkida keegi ajakirjanik, suunab keskpankuri sekretär leheneegri probleemiga lähemalt tutvumata või küsimust kuulamata teekonna alguspunkti, pressiosakonda. Viimane aga jagab meelsasti vaid säärast teavet, mille avaldamine neile mingil põhjusel kasulik on. Aga ei või ju olla võimalik, et absoluutselt iga sõna, mis pangainimese suust kukub, kohe automaatselt riigisaladuseks moondub.

Seepärast oleks just nüüd paslik aeg keskpanga poole hoiatavalt näpuga viibutada -- tõrjuv suhtumine ajakirjanikku ja avalikkusesse toob lõppkokkuvõttes kahju vaid asutusele endale. Mõne keskpankuri õigeaegne kommentaar uudises kajastuva probleemi kohta väldiks mõnikord hilisemaid selgitavaid artikleid.