Sundsuunamise vastu

Vanasti, kui meie esiisad end karujahile asutasid, ei tihanud nad jahitavat ulukit tema õige nimega nimetada, et teda mitte ilmaaegu erutada, vaid mõtlesid välja kõikvõimalikke muid nimesid, nagu ott, mesikäpp jne.

Järgmisel nädalal peaks riigikogus teisele lugemisele tulema ülikooliseaduse muutmise seadus, milles eelnõu koostajad kõrghariduse tasuliseks muutmist hellitavalt riikliku koolitustellimuse kehtestamiseks ja sundsuunamist riigi poolt määratud töökohal töötamiseks kutsuvad. Äripäev on seisukohal, et haridus ja eelkõige kõrgharidus peabki tasuline olema, ainult et riigil ei tule häbeneda ega karta selle tasuliseks muutmist. Samuti tuleb riigil üliõpilasele jätta võimalus vabalt valida tulevane töökoht ja kindlustada üliõpilasele tema vabaduse tagamiseks piisava suurusega õppelaenude süsteemi loomine.

Alates 97/98ndast õppeaastast ähvardab üliõpilasi, kel ei ole riigile kõrghariduse eest 80 000 kuni 100 000 krooni lauale lüüa, pisukese sobingu sõlmimine riigiga. Sellega võtab riik enda kanda kooliskäimisele kulunud summad tingimusel, et vastne spetsialist rügab valitud erialal vähemalt neli, mõningate seaduse ettevalmistajate arvamuse kohaselt aga koguni 12 aastat riigi heaks sundasumisel kuskil Eestimaa paljudest looduslikult kaunitest kohtadest.

Riik kavandab seadusemuudatustega riukaliku süsteemi loomist, millega üliõpilased käsist-jalust siduda. Seaduseelnõu järgi peab riik kindlustama vaid niisuguse õppelaenude süsteemi loomise, mis garanteerib üliõpilasele ainult elamiskulude ja laenuintresside tasumise. See tähendab otseselt, et enamik üliõpilastest on sunnitud riigiga kokkuleppe sõlmima ja nelja ehk viie aasta pärast sundasumisele minema.

Samuti ei tasu eriti loota, et vähemalt esialgu rohkem üliõpilasi koolidesse mahub, kui riiklik tellimus ette näeb. Haridusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse osakonna juhataja Ain Heinaru on Äripäevale kinnitanud, et esimestel aastatel on riikliku tellimuse maht ligilähedane praeguse tehnikumidesse, rakenduslikesse ja päris-ülikoolidesse sisseastujate arvule.

Sundsuunamine on võrreldav kunagi kurjategijatele kohandatud «keemiaga» -- ei istu nagu kinni ja päris vaba ka pole. Paljud, et mitte öelda enamik, sundsuunatutest läksid vaid sellepärast, et pidid, puudus side ja huvi pealesunnitud kohaliku elu ja töö vastu, samal ajal kannatas töö kvaliteet. Seega täidab riik seaduse rakendamisel ainult töökohad ja sedagi enamikus huvitute inimestega.

Praeguse eelnõuga tahab riik lihtsa liigutusega täita tuhanded vakantsed kohad riigiametites. Samas aga põhjused, miks töötajaid riigitöö ei peibuta, jäävad alles. Riik ei väärtusta töökohti ja maksab vähe palka. Siin on kindlasti võimalik teha põhjalik täitmist vajavate kohtade inventuur. Äripäev on veendunud, et kokkuhoitavate kohtade ja töö parema organiseerimise arvel on võimalik vääriliselt hinnata ja tasustada ka kõrgkooli vastlõpetanud spetsialiste, ilma et peaks kohaldama sundsuunamist. Samuti võiks riik kehtestatava õppemaksu arvel tõsta eriti vajalikes ametites või geograafilistes punktides töötavate riigitöötajate palkasid.

Tore on, et kavandatav sea-dusemuudatus annab haridusele viimaks ometi konkreetse hinna. Kahjuks aga püüavad usinad seaduseloojad muidu hea asja vastuvõetamatute klauslitega ära solkida ja hiljem maotuid sätteid mõistukõnega ilustada.