26. mai 1996
Jaga lugu:

Koondmüüt haihtub ruttu

Kaua aega koonderakonna seedimist kurnanud protsess hakkab nüüd saavutama oma loomulikku kulminatsiooni. Oodata on erakonna aseesimehe Jaak Tamme lahkumist kas Tallinna linnapea kohalt või vähemalt koonderakonna ridadest. Lisaks vanadele vaenlastele Tallinna volikogu revisjonikomisjonist on Tamme vastu astunud ka koondmehest linnavolikogu esimees Koit Kaaristu.

Viimase selja tagant kumab omakorda peaministri ja koonderakonna esimehe Tiit Vähi julgustav naeratus. Vähi on saavutamas Tamme, oma ammuse rivaali üle võitu ja kindlasti rõõmustabki selle üle. Äripäev on samas arvamusel, et kui juba luud koonderakonna ridades pühib, võiks ta ka Vähit lükata. Ka Vahur Glaase, Mart Siimann või Endel Lippmaa võiksid vahelduseks parteijuhi kohta proovida.

Kainelt koonderakonna praegustele tulevikuväljavaadetele pilku heites pole eriliseks hõiskeks põhjust. 1993. aasta sügisel üliedukalt Tallinna volikogu valimistel esinenud koonderakond koos oma sõsarformeeringu raeklubiga on praegu kaotanud pealinnas kogu oma populaarsuse. Vaid protsendijagu tallinlasi annaks praegu oma hääle kodurahu ja kompetentsust austanud linnajuhtidele. Koonderakonda võib sel sügisel tabada samasugune fiasko nagu Isamaad kolm aastat tagasi . Ega siin midagi imestada pole. Tamme tegevust linnapeana võib võtta kokku ingliskeelse fraasiga «ill will», mis otsetõlkes tähendab «haiget tahet» ehk lihtsalt tahte puudumist. Tamme tegudest pole pealinn muutunud ei ilusamaks, rikkamaks ega turiste ligimeelitavamaks. Lisaks raputavad Tamme korruptsioonisüüdistused. Mida kauem juhib Tamm Tallinna, seda suurema pauguga põrub koonderakond kohalikel valimistel.

Kuid kui Vähil ka õnnestuks Tammest vabaneda, ei tooks see kergendust koonderakonnale, suurele konglomeraadile, kuhu on kogunenud palju erinevate huvide ja ideedega inimesi. Neile on raske mõelda välja mõnda ühist nimetajat lisaks soovile olla võimu juures.

Kui võimul püsimise väl-javaated kahanevad, laguneb koonderakond samamoodi, nagu see on juhtunud Isamaa ja keskerakonnaga. Uus jõukeskus tõmbab ära koonderakonna liikmeid, olenemata sellest, kes erakonna etteotsa astub. Praegu püüab koonderakond meeldida kõigile ja mängib valitsuses puhvri rolli. Juhtivad koondmehed räägivad sotsiaalsest turumajandusest ja liberalismist vastavalt kuulajaskonna ootustele. Kuid kõigi meele järgi olla ei saa. Alasi ja haamri vahel kaua vastu ei pea.

Praegu EMORi poolt teh-tavaid parteide populaarsusküsitlusi vaadeldes näib, et koonderakonna kindlaks mantlipärijaks Eesti poliitilise maastiku liidri kohal oleks reformierakond. Oravapoisse toetab stabiilselt umbes kakskümmend protsenti valijatest. Samas hakkavad ka reformistid kaotama valijate, ning mis kõige hullem, neid potentsiaalselt toetavate ärimeeste hulgas seda positiivset aurat, mis neil möödunud parlamendivalimistel oli.

Reformierakondlane ei tundu enam eriti tõsiseltvõetava poliitikuna. Rohkem noore elunautleva yuppie'na, kes on aastaga tabanud ära parlamenditöö üksluisuse ja kiusab igavuse peletamiseks aeg-ajalt maamehi ja koonderakonda. Populismi peale on reformistid palju auru lasknud. Oravaperel tasuks poistele väike põrgatus anda, muidu jaksavad sügisel koonderakonna edu hauale pärga lohistada ainult venelased koos pensionäride ja perede liiduga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum