Ametnikeriik on igikestev
Me kõik kirume ametnikke ja nende esindatavat bürokraatiat. Seda teevad ka ametnikud ise, kui nad on värskelt kokku puutunud oma liigikaaslasega mõnest konkureerivast riigiametist ja avastanud nördimusega, et nende asjaajamised põrkuvad sealse ametniku professionaalse vastuseisu ja usaldamatuse vastu. Möödunud nädalal saatsid mitmed maksumaksjaid esindavad liidud valitsusele ja riigikogu fraktsioonidele pöördumise, kus ametnikeriigi vohamist paluti piirata.
Pöördumise autorid kinnitavad, et Eestis on ametnikke juba kakskümmend protsenti töövõimelisest rahvastikust. Ühiskonnale on see väga koormav, kuna tüüpiline kantseleiametnik ei tooda otseselt mingit uut väärtust. Need ühiskonnakihid, kelle mõistuse- või kätejõuga midagi uut luuakse, peavad teda oma maksudega ülal pidama. Ametnikkonnal, nagu tervel bürokraatialgi, on halb omadus toota juurde üksnes iseennast. Pole veel juhtunud, et ametnikud esitaksid valitsusele ja parlamendile ettepanekuid mingi bürokraatiareegli lihtsustamiseks, paberi- ja närvikulu vähendamiseks. Areng läheb ikka vastupidises suunas, bürokraatia ja bürokraatide hierarhia muutub üha keerukamaks ning ametnike arv aina kasvab.
Eelnevad ametnike põlvkonnad leiavad aina uusi võimalusi ja põhjendusi suurendamaks oma kolleegide arvu. Ning praeguses Eestis ei saa kantseleiametnikud sugugi kaevata järelkasvu üle. Noori bürokraate tuleb nende ridadesse ühtlase voona. Piisavalt on neid nii välis-, majandus-, justiits- kui rahandusministeeriumis. Põhiveetluseks võimalus riigiametis kiirelt karjääri teha. Napi aastaga jooksupoisist otsuste langetajaks ja riigi raha jagajaks saada. Kantseleiametnikud on oma ridade paisumiseks kindlustanud endale ka riigipoolse haridustellimuse.
Kantseleiametnikud on olemas ka erasektoris. Vähemalt ühe paberimäärija bürokraadita ei saa läbi ükski firma, pangad on erabürokraatia musternäiteks. Vahe riigi- ja erabürokraatia vahel on aga see, et viimane neist on kontrollitav ja kindlatesse piiridesse seatav. Ükski erafirma ei saa lubada endale ametnikke üle oma vajaduste, sest liigsed kulutused viiksid firma pankrotti. Kui firma vajab oma tegevuse jätkamiseks kokkuhoidu, siis saadakse see sageli firma mittetootliku osa, ehk siis firma ametnike pealt.
Riigibürokraatiale seab riigieelarve küll mingid piirid, kuid eelarve kui suur ühiskatel muudab riigibürokraatia sammud ja teod maksumaksjatele kontrollimatuks. Viimasel puudub igasugune ülevaade ametnikele kulutatava raha kasutamise kohta. Veelgi segasemaks muudab maksumaksjate jaoks riigiametite ja -asutustega seotud ettevõtlus.
Riigiamet üürib näiteks väl-ja oma ruume. Kuhu rendist laekuv raha läheb, sellest palju ei kõnelda. On hea, kui ameti töö tõhustamisele. Reeglina investeeritakse ameti rendikroonid sealse juhi uhke kabineti väljaehitamisse ja talle kauni auto ostmisesse.
Nii näibki, et maksumaksja ei toeta riigiametit mitte selleks, et see paremini töötaks ning meie elu kergemaks muudaks, vaid selleks, et ameti madalama astme ametnikud rahul oleksid. Ameti juhtkond elab juba niigi rendirahast hästi ära.
Aeg-ajalt röögatavad poliitikud välja mõtte, et ametnikke on liiga palju, vaja neid vähendada. Kantseleiametnike kiht sellest kahju ei saa. Äärmiselt kohanemisvõimelise nähtusena elavad nad üle kõik poliitikamere lainetused ja muutuvad katsumustes ainult tugeva- maks.
Nii koidab ka Eesti kantseleiametnikele kindlasti helgem päev. Seda hoolimata peaminister Tiit Vähi lubadusest nende arvu oluliselt vähendada, mida on kinnitatud ka IMFile antud lubadustega. Kuid Eesti on varemgi elanud üle mitmeid kampaaniaid. Ametnikeriigi olemus ja ametnike suhtumine oma töösse on jäänud samaks.