Maailmapangale on tekkinud konkurent

Varem puudutas arengumaade finantseerimine avaliku sektori raha avalike projektide finantseerimiseks, nüüd on mitmed riigiettevõtted erastatud ning üha enam riike finantseerib suurprojekte erasektori rahaga. Ka maailmapangal on rahvusvahelise finantskorporatsiooni (IFC) näol oma erasektori pank, kuid selle roll peab muutuma.

Omal ajal arengumaade ainsaks investeerimispangaks olnud IFC on oma monopoli kaotanud. Ettevõtted laenavad kapitaliturgudelt ise ning seal, kuhu varem söandas minna üksnes IFC, tunglevad nüüd erapankurid. Maailmapanga eesmärk on erasektorit edendada, mitte aga sellega võistelda.

Maailmapangal on kolm haru:

* pank ise, mis laenab üksnes tingimusel, et laenul on valitsuse garantii. Kaks kolmandikku laenudest on turuintressiga, ülejäänud on rahvusvahelise arenguabi assotsiatsiooni (IDA) vahendusel vaesematele riikidele antavad sooduslaenud;

* IFC, mis laenab firmadele või ostab nende aktsiaid, kuid seda ilma riigi garantiita ning koos partneritega erasektorist;

* multilateraalne investeeringute garanteerimise agentuur (MIGA), mis kindlustab erainvestoreid poliitiliste riskide vastu.

Seni tegutseti üksteisest sõltumatult. Panga uus juht James Wolfensohn kavatseb olukorda muuta ning töötada erainvesteeringute edendamiseks välja koordineeritud poliitika. Otsitakse viise erainvesteeringute ergutamiseks ilma laenu andmata.

Üks idee on laiendada MIGA kindlustustegevust, teine väljastada laenude asemel garantiisid.

Praegu väljastabki pank kahte liiki garantiisid. Üks katab vahe erainvestoritele sobiliku laenutähtaja ning projekti jaoks vajaliku laenupikkuse vahel, teine kindlustab poliitilise ning valuutariski vastu.

Veelgi raskem on tagada, et raha läheks neile, kes seda vajavad. Praegu neelab lõviosa investeeringutest kümme riiki, sealhulgas Mehhiko, Brasiilia ja Indoneesia, kuhu voolab ka hulgaliselt erakapitali. IFC võiks raha mujal kulutada, investeerida väiksematesse ettevõtetesse ja vaesematesse riikidesse.

Projekte sõelutaksegi hoolikamalt, hinnates eelkõige kasulikkust arengu aspektist. Pank on läinud uutele turgudele ning avardanud projektide ringi, mida IFC on valmis rahastama.

Sedamööda, kuidas erasektor arengumaades areneb, on aga üha raskem, riskantsem ning kulukam leida projekte, mida ainult IFC on suuteline finantseerima.

THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996