11. september 1996
Jaga lugu:

Munitsipaalvõlakirjad Eesti Vabariigis

Viimasel ajal on ajakirjanduses rohkem hakatud valgustama munitsipaalvõlakirjadega seonduvat. On olnud kriitikat, kuid samas on jätkunud ka positiivseid hinnanguid. Selle artikli eesmärk on anda ülevaade ja pakkuda välja lahendusi olemasolevale olukorrale.

Munitsipaalvõlakirjade emiteerimine ehk käibele laskmine on sisuliselt munitsipaali ehk kohaliku omavalitsuse poolne laenamine.

Eestis on omavalitsuste võlakirju levitanud pangad ning nende väärtpaberite peamiseks ostjaks on olnud pangad ja kindlustusseltsid. Pangad on andnud mõista, et peamisteks laenuvõtjateks on Eestis üksikud linnad -- Tallinn, Tartu, Pärnu -- kes saavad laenu ka soodsama intressiga kui teised suuremad kliendid. Üldjuhul ei ole pangad huvitatud läbi viima alla 10 mln krooniseid emissioone, mis seab omakorda piirangud väiksematele omavalitsustele.

Eestis on seni võlakirjadest huvitatud konservatiivsemad investorid, kes saavad oma vahendeid paigutada suhteliselt riskivabalt. See on ühtlasi ka tähendanud seda, et võlakirjade järelturg on jäänud väheaktiivseks, sest pangad kalduvad munitsipaalvõlakirju hoidma nende lunastamiseni ehk tagasiostmiseni.

Võlakirjade järelturu käive oli 1995. aastal EVK andmetel 145 mln kr. On näha, et Eesti väärtpaberiturg on oma arengu algstaadiumis, mida peegeldavad EVK ja Äripäeva indeksi rohkem kui kahekordsed tõusud 1995--1996 aasta jooksul. Mida rohkem emiteeritakse konkurentsivõimelisi väärtpabereid, seda laiemaks muutub nendega kauplemine, st kasvab turu likviidsus. Selline olukord tõmbab kindlasti ligi välisinvesteeringuid.

Üks olulisemaid eeliseid arenenenud riikides munitsipaalvõlakirjadesse investeerimisel on see, et saadav intressitulu on üldjuhul tulumaksudest vabastatud. Eestis on väärtpaberialane seadusandlus veel arengujärgus, mistõttu praegu reguleerib võlakirjadelt saadavate intresside maksustamist üksikisiku ja ettevõtte tulumaksuseadus, mille kohaselt füüsiline isik peab maksma tulumaksu 10% ja juriidiline isik 26% saadud intressitulust.

Eesti kohalikud omavalitsused on seni emiteerinud kõik fikseeritud intressimääraga üldvõlakirju. Emissioonide tendents on olnud alates 1994. aastast see, et intressimäärad on langenud, keskmiselt 12 protsendilt 9 protsendile, mille põhjuseks saab olla üldise intressimäära langus ning emissiooni mahtude kasv.

Teiseks, emissioonid on muutunud kinniseks, kus kokkuleppeliselt ja/või vähempakkumise tulemusena on emitent ja investor tehingus kokku leppinud ja seega ei ole kuulutatud avalikku emissioooni.

Eestis hakkasid kohalikud omavalitsused projektide rahastamiseks laene võtma üsna hiljuti. Laenude võtmise kasvu võis märgata peale 1994. aastat, mil hakati ka üha enam kasutama võlakirju olemasoleva infrastruktuuri rekonstrueerimiseks ja ülalpidamiseks.

Seni emiteeritud munitsipaalvõlakirjad on oma olemuselt intressil põhinevad lühiajalised üldvõlakirjad, mis ei ole suunatud jooksvate kulude katteks, vaid kapitaliinvesteeringute finantseerimiseks. Seni ei ole kerkinud esile raskusi võlakirjade lunastamise osas, kuid valitsus on teinud esimesi samme selle valdkonna reguleerimiseks, valmistades hiljuti ette munitsipaallaene puudutava seaduse eelnõu.

Omavalitsuste laenude võtmist saab vaadata kahe osana: 1) laenud finantsasutustest, sh võlakirjade väljalaskmine; 2) laenud keskvalitsuselt edasilaenulepingute alusel.

Toodud jaotuse puhul saab pidada problemaatilisemaks pooleks teist varianti, st keskvalitsuse edasilaenamist, kuna laenajaks ei ole konkreetne omanik, kellel oleks oma erahuvi, mistõttu saab tekkida olukord, kus võidakse eirata tegelikku maksevõimet. Finantsasutustel on laenu väljaandmisel ja tagasisaamisel taga oma erahuvi.

Võlakirjade emiteerimise eeliseks on see, et emissiooni läbiviija on üldjuhul erakapitalil põhinev finantsasutus, kes püüab tuua küllaltki tõenäoliselt välja emitendi objektiivse maksevõime, mis peaks ühtlasi tagama võlakirjade lunastamise.

Käesoleval ajal, tulenevalt seadusandlusest, on veel võimalik mõjutada ja suunata munitsipaalvõlakirjade turu arengut. Seda tuleks teha eelkõige informeerituse, järelevalve ja vastutuse seisukohast:

1) luua riiklik laenuregister, mis annab ülevaate omavalitsuste laenukoormusest ja on ühtlasi aluseks edaspidiste laenuandmiste otsustamisel;

2) kehtestada teatud piirangud laenuvõtmisel ning teostada pidevat järelevalvet antud piirangutest kinnipidamisest;

3) määratleda vastutus piirangute eiramise eest, kas volituste või riigipoolsete vahendite kärpimise teel;

4) kehtestada riigipoolsed rahanduspoliitilised eesmärgid kapitalituru arengule ning sellest tulenevalt reguleerida laenuvõtmist.

Nimetatud punktid tuginevad vajadusele luua ja pidada munitsipaallaenu registrit.

Kui ajakirjandusest võib lugeda riigiametnike soovi reguleerida omavalitsuste laenamist ja kasutamise korda riigis, siis on see mõeldamatu ilma vastava informatsioonita. Seniajani aga ei ole valmistatud ette ühtegi eelnõu vastava registri loomiseks.

Munitsipaalvõlakirjaturg on üks samm edasi omavalitsuse sõltumatuse poole, kuid mis peab sulama ühtsesse riigi ja omavalitsuste eelarvete süsteemi. Võlakirjaturg tähendab omavalitsustele nende tulubaasi avardumist ja selle täiustamise vajadust. See tähendab omavalitsustele vajadust reguleerida oma territooriumil ise toodete ja teenuste hindu ning kehtestada kohalikke makse. See kõik peab toimuma riigis koordineeritult, riikliku järelevalve all, kuid ilma suurema bürokraatiata.

Jaga lugu:
Hetkel kuum