Reklaamiseadus kummitab jälle

Küsimus, miks on vaja eraldi reklaamiseadust, kui seda valdkonda saab reguleerida ka teiste seaduste kaudu, ripub õhus ajast, mil seaduse eelnõu esimest korda ilmavalgust nägi.

Seaduse pooldajad eesotsas majanduskomisjoniga märgivad, et reklaamivaldkond vajab reguleerimist.

Tubakatoodete, alkoholi, ravimite, prostitutsiooni, hasartmängude ja ravimite reklaam, lastele suunatud reklaam, varjatud reklaam jne, loetleb majanduskomisjoni esimees Tiit Made valdkondi, mis on tema arvates kontrolli alt väljas. Kes peaks vastutama reklaamide sisu eest; kes otsutab, kas reklaam vastab nõuetele ja kes määrab karistuse, juhul kui reklaami sisu on kellegi suhtes ülekohtune, jätkab Made majanduskomisjonile muret tekitavate probleemide loetelu.

Reklaamiseaduse vastased on veendunud, et kui reklaamivaldkond vajab reguleerimist, siis on mõistlikum läheneda probleemile teiste seaduste kaudu.

«Teatud toodete, sealhulgas tubaka- ja alkoholitoodete reklaami tuleb tõenäoliselt piirata,» jagab ASi Kolm Karu juht Olav Osolin reklaamiagentuuride esindajana majanduskomisjoni muret. «Reklaamivaldkonda on aga kõige otstarbekam reguleerida teiste seaduste kaudu, mis on professionaalselt sõnastatud, samuti ühiskondlike kokkulepete alusel,» lisab ta.

Samasuguse seisukoha võttis kevadel reklaamiseaduse suhtes ka valitsus, arvates majanduskomisjoni näputöö menetlusest välja -- reklaamiseaduse eelnõu, mida ei loe professionaalselt sõnastatuks ka majanduskomisjon ise, pigem loob, kui lahendab probleeme.

Vaatamata üldisele arvamusele, et eelnõusse sisse hääletatud parandusettepanekud muudavad seaduse vastuvõtmise lähemal ajal selle segase sisu tõttu täiesti võimatuks, demonstreeris majanduskomisjon eelmisel nädala oma kindlat meelt.

Made tunnistas majanduskomisjoni kutsutud meediaesindajatele, et komisjon teeb eelnõusse vajalikud muudatused juba kahe nädala jooksul ning uue kuue saanud seaduseprojekt jõuab riigikogusse tagasi veel sügisel.

Made oli tige, et pani asjatult suuri lootusi meedia- ja reklaamiesindajatega korraldatud kohtumisele. «Need inimesed tulid kohale silmaklappides, oma isiklikest huvidest lähtudes ja ei suutnud välja pakkuda mitte ühtegi konkreetset ettepanekut. Nad räägivad must-valgetes värvides -- lubada või keelata -- vahepealset varianti nad ette ei kujuta,» on Made pahane. Et majanduskomisjon on asjahuviliste ees oma ülesande täitnud ning kuna pakutud võimalust ei osatud Made sõnutsi kasutada, menetleb komisjon seadust edasi oma äranägemise kohaselt.

Majanduskomisjoni esimehe kaljukindel lubadus võtta seadus vastu veel sügisel paneb asjaosalisi hämmastunult küsima -- mis on juhtunud, et seaduse peab vastu võtma just nüüd ja nii pöörase kiirusega.

«Mulle ei meenu Eestis ükski reklaam, mis oleks tekitanud kellelegi otsest kahju, ei füüsilist ega psüühilist,» imestab ASi Baltic Media Facts tegevdirektor Margo Veskimägi, et reklaamiseadusest on tekitatud ühiskonna probleem number üks. «Kui pereema leiab, et vastupidiselt reklaamis lubatule ei lähe tema abikaasa pluus mõnda pesupulbrit kasutades puhtaks, siis võib ta reklaamitellija igal ajal petmise eest kohtusse kaevata,» soovitab Veskimägi.

Reklaamiseaduse eelnõu viimase variandi kohaselt lasub kogu vastutus seadusega vastuolus oleva reklaami eest reklaami levitajal ehk meediakanalil.

Eesti ajalehtede liit (EALL) on edastanud majanduskomisjonile korduvalt ettepaneku see punkt ära muuta ning kaaluda sügavalt, kas reklaamiseadus sellel kujul on ikka otstarbekas. Olukord, kus meediakanal hakkab vastutama reklaamide sisu eest, kujuneks pretsedendiks kogu maailmas ning viiks väljaannete sulgemiseni, sest eelnõu kohaselt saab seaduserikkujat karistada rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

Kui eelnõus on kirjas, et «kõlvatu on reklaam, mis kutsub üles käitumisele, mis on vastuolus heade tavade ja kommetega või sisaldab sellist käitumist» ning kusagil pole öeldud, mis on hea tava, ei tekita 50 000 krooni suuruse trahvi määramine peaaegu ühegi reklaami puhul raskusi.

«Seni on vastutanud reklaami sisu eest reklaami tellija vastavalt seadustele ja ma ei näe, et siin oleks tekkinud probleeme,» märgib ASi Meediakorp meediadirektor Priit Hõbemägi.

«Seaduseelnõus olevad mõisted on defineeritud nii segaselt, et näiteks reklaamiks saab lugeda mistahes uudise või inimtegevuse,» märgib ringhäälingute liidu tegevdirektor Urmas Loit. «Karistuse määramine sõltub pelgalt mingite ametnike suvast, kellele üks või teine reklaam jättis ebasobiva mulje,» lisab ta nördinult.

Seaduseelnõu kohaselt kohustub ametnik, kes avastab, et mõni reklaam jätab talle mulje, nagu ei vastaks see seaduses ettenähtud nõuetele, reklaami leviku peatama.

Firma, kelle reklaamikampaania planeerimine kestab kuid, ei saa võtta riski, et tema reklaamide ilmumine satub sõltuvusse ametnike suvast. «Reklaamikampaania peatamine ja reklaamide mahavõtmine on firmale kulukas,» kinnitab Osolin.

«Äärmiselt rumal on mõelda, et kui ettevõtja kuulutatakse kohtus õigeks, siis kleebib ta oma reklaamid jälle tagasi ja kampaania läheb edasi, nagu poleks midagi juhtunud,» ei suuda Osolin seaduse eelnõu loogikat ära imestada.

ASi Postimees juhatuse esimees Mart Kadastik pooldab reklaamiagentuuride ettepanekut, et reklaamivaldkonnas üles kerkivaid probleeme peaks lahendama ühiskondlikult moodustatud nõukogu, kes lähtub rahvusvaheliselt aktsepteeritud reklaami hea tava koodeksist.

Lõpliku seisukoha absurdini aetud reklaamiseaduse eelnõu kohta ütleb riigikogu. Arvamused seaduse vajalikkuse ja vormi osas lähevad aga lahku.

«Reklaamiseadust kui sellist ei ole vaja,» pahandab reformierakondlane Feliks Undusk, kes leiab, et reeglid alkoholi, tubaka ja relvade reklaamile saab paika panna vastavates seadustes. «Ma arvan, et riigikogu leiab üksmeele, ei tee liigset tööd ega produtseeri liigseid seadusi,» loodab Undusk.

Isamaaliidu fraktsiooni esimees Toivo Jürgenson mäletab reklaamiseaduse ümber puhkenud vastakaid arvamusi juba kahe aasta tagusest ajast, mil hakati eelnõu tegema. Oma sõnade kohaselt on ta seisukohal, et reklaamindus vajab reglementeerimist, kuid sellega ei tohi liiale minna. Esialgselt valminud eelnõu jäi tema ütlusel 1995. a riigikogu valimiste hammasrataste vahele «ning uued mehed narrisid selle lihtsalt ära».

Jürgensoni arvamuse kohaselt on seadus vajalik keelamaks alkoholi ja tubaka reklaami koolimaja seintel ja lasteajakirjades. Praeguse seaduseelnõu kohta arvab ta, et see on erinevate huvide risttule all ja parem, kui teda üldse ei oleks.

«Minule on täiesti vastuvõetamatu suuremas osas reklaamides kasutatav keel,» teatab mõõdukate fraktsiooni esimees Andres Tarand. Ka tema peab vajalikuks teatud valdkondade reguleerimist reklaamiseadusega.

Tarand nendib, et mõttetu on defineerida, kus lõpeb enda kiitmine ja algab teise halvustamine, kust lähevad sündsuse piirid ning mis on laimamine ja mis on nali. «Ent selle kallal on siiski mõtet pusida,» märgib ta. Ometi kardab temagi, et mõistete defineerimisega tekib raskusi ning riigikogu menetlusest läheb seadus taas tagasi majanduskomisjoni.

Riigikogu majanduskomisjoni aseesimees Mati Meos on teist meelt: «Komisjon on ülekaaluka häälteenamusega leidnud, et reklaamiseadus on vajalik.»

Seaduse vajalikkusest rääkides viitab Meos täiesti tõsise näoga naiste «tarbeesemete» reklaamile: «Küsimus on selles, et teatud produktide rahvusvaheline reklaamiraha on nii suur, et ujutab üle kõik kanalid. Komisjon saab aru, et rahvusvahelist reklaamiraha on vaja, aga seadusandlikul kujul tuleb leida lahendus, et see ei ummistaks ära reklaamikanaleid ja ei riivaks tarbijat.»

Majanduskomisjoni kindlameelsusele vaatamata usub reformierakondlane Kristiina Ojuland, et nii komisjon kui ka erakonnad, kes praegu on tuliselt pooldanud seaduse vastuvõtmist, suudavad arvestada sellega, mida erinevate huvigruppide esindajad öelda tahtsid: «Reklaamiseadusega ei ole võimalik leida erinevate huvigruppide vahel mõistlikku kompromissi.»

Reklaam ja reklaamimine on teabe sihipärane kasutamine mis tahes inimgrupi tähelepanu köitmiseks, et äratada nendes soovi osta teatud kaupu või tarbida mingit laadi tasulisi teenuseid.

Kõlvatu reklaam on keelatud. Kõlvatu on reklaam, mis

1) esitab või toetab diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, ea, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitilise või muude veendumuste tõttu, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

4) alavääristab õiguskuulekat käitumist või õigustab otseselt või kaudselt seaduserikkumist kui vahendit eesmärkide saavutamisel

5) halvustab otseselt või kaudselt reklaami objektiga konkureerivat kaupa.

5) /.../ Reklaam ei tohi jätta muljet esitatavate väidete teaduslikust alusest, kui see tegelikult puudub.

2) Ilma omaniku eelneva loata ei tohi viisil, mis jätaks mulje omaniku soovist, reklaamis kasutada tema omandit või viidata sellele.

Varjatud reklaam on keelatud. (Toimetuse märkus: puudub varjatud reklaami definitsioon)

1) Reklaami tootja peab lastele suunatud reklaami tootmisel või laste kasutamisel reklaamis arvestama nende vanusest tuleneva kehalise ja vaimse eripäraga.

2) Reklaam ei tohi tekitada lapses alaväärsustunnet.

2) Keelatud on igasugune tubaka või tubakatoodete reklaam, mille eesmärgiks on kutsuda üles isikuid alustama suitsetamist või muul moel kasutama tubakatooteid, või mille eesmärgiks on äratada tähelepanu peamiselt alla 21 aasta vanuste isikute juures.

3) kangete alkohoolsete jookide reklaam ei tohi sisaldada teavet, mis jätab mulje, et kangete alkohoolsete jookide tarvitamine on vajalik saavutamaks mõnel elualal häid tulemusi.

Käesoleva seaduse sätete rikkumise eest karistatakse levitajat rahatrahviga kuni 50 000 krooni.