3. oktoober 1996
Jaga lugu:

Ravikindlustuse mõistlikust korrastamisest

Vaatamata sellele, et ravikindlustussüsteemi korraldamise põhimõtteid on Euroopas lihvitud pikki aastakümneid, edeneb nendest arusaamine Eestis äärmiselt vaevaliselt. Mitmed põhiprobleemid vajavad kohest lahendamist juba olemasolevas ravikindlustusseaduse muutmise seaduse eelnõus.

Vastavalt «eurovaimule» peaks seadus sisaldama omaette peatükki kindlustatud ja kindlustamata isikutega võrdsustatud isikute õigustest. Näiteks sellest, millistes piirides on tagatud arstiabi kättesaadavus, kvaliteet ja valikuvõimalus abi saamisel.

Täna on olukord, kus vaatamata kohusetruude maksumaksjate panusele oma tervise parandamiseks ja säilitamiseks tuleb sageli ka personaalselt juurde maksta. Juurdemaksmise kohustus paraku on möödapääsmatu. Nimelt asi on selles, et meie arstiabi instrumentaalne varustatus, teadmised ja tegelikult ka kvaliteet on lähenemas Euroopas arusaadavatele standarditele ja järelikult ka hinnale.

Tuleb selgelt välja öelda, millistel juhtudel ravikindlustussüsteem katab ravi ja tervise säilitamise kulud. Seda võiks nimetada ka kindlustamiseks nn baasraviga. Samaaegselt määratletakse need juhud, mis jäävad töötajate, tööandjate kanda ja kogu elanikkonna vahetuks kandmiseks või katmiseks üldise maksukoormusega, seega riigi ja kohalike eelarvete kaudu.

Tõsiselt peab suhtuma lepingutesse, mis sõlmitakse raviasutuse (eraarsti) ja haigekassa vahel. Tuleb silmas pidada, et teatud juhtudel on tegelikuks osapooleks kohalik omavalitsus. Tänane seaduse redaktsioon on selline, et lepingu eesmärgid ja põhitingimused on seadusega sätestamata. Seetõttu puudub asjast ühtne arusaam ja ei ole ka selged osapoolte kohustused ja vastutus näiteks kvaliteedi, rahaliste kulutuste jpm jälgimise osas. Seega lahkhelid, kus aluseks võivad olla vägagi suured probleemid kindlustatud isikute ja raviasutuse vahel, taanduvad kahe sisuliselt avalik-õigusliku asutuse tulutuks omavaheliseks õiguslikult vägikaika vedamiseks.

Ravikindlustussüsteemi alustalaks on baashinnakirja kujunemise ja kasutamise üldine protseduur, nii et ei tekiks vastuolusid üldiste majanduslike printsiipidega. Selle rakendamise põhimõtted on seaduse möödapääsmatud elemendid. Ühtlasi lahendatakse ka küsimus, kuidas mõista raviasutust kui kasumit taotlevat või kasumit mittetaotlevat ettevõtet.

Ebakorrektne on alustada töövõimetuspäevade kompenseerimise piiramisega enne, kui põhimõtted on selged. Ühelt poolt igaüks võib välja arvutada ja leida, mitu protsenti tema maksukoormus siis suureneb, kui ta peaks haigestuma. Teiselt poolt on aga probleem hoopiski sügavam.

Täna on rahaliselt koos haigushüvitised ja ravikulude katmine. Need aga on oluliselt erineva riskifilosoofiaga. Samas haigushüvitiste maksmine on seadusega garanteeritud, ravikulude katmine toimub aga siis, kui raha peaks jätkuma. Järelikult selline laiapõhjaline haigushüvitiste maksmise süsteem peab lahutama üldisest skeemist ravikindlustuse. Tulemusena tagatakse parem ülevaade reaalsest ressursist, mida arstiabiks on võimalik kasutada. Samuti kaovad põhjendamatult suured jooksvad jäägid.

Üsna klassikaline variant on see, et ravikindlustussüsteemi kaudu makstakse haigushüvitisi alles pärast kahe nädala möödumist haigestumise algusest. Seega tööandja vaba valiku kohaselt ta kas kindlustab ennast sellisteks juhtumiteks või maksab need kaks haigusnädalat ise välja.

Loomulikult tuleb selle võimaliku haigestumise kahe nädala võrra vähendada ravikindlustusmaksu, tõenäoliselt peab ravikindlustusmaksuks kujunema 11%. See oleks Euroopas arusaadav reform ühes postsotsialistlikus riigis. Selline muudatus vajab parandusi ka tööseaduses, kus reguleeritakse töösuhetest tulenevaid sotsiaalseid garantiisid.

Jaga lugu:
Hetkel kuum