11. november 1996
Jaga lugu:

Vaeslapse andmebaas

Lehed kuulutavad, et kole asi on juhtunud. Pahatahtlikud inimesed on riiklikud andmebaasid kopeerinud, kokku seadnud ja mustale turule müütamiseks paisanud. Ajalehed on täis ärevaid juhtkirju, artikleid ja uudiseid. Tavalugeja kortsutab kulmu, et paha lugu küll, kui minu aadressi ja telefoninumbri kõik soovijad teada saavad. Veelgi närvilisemad on need, kellel hinge peal seaduserikkumisi, võlgu või kes kardavad oma suurte tulude avalikuks tulekut.

Samas on paisuval andmebaasiskandaalil ka oma positiivne külg. Ehk hakatakse nüüd riiklike andmebaaside kaitsmisele rohkem tähelepanu pöörama, sest seni pole Eesti riigiasutustele piisanud teadmisest, et riiklikke andmeid kaitsta on rahvusvaheliselt kombeks. Nii naljaks kui see ka pole, aga Eesti riigiametite juhid, näiteks Kalev Järvelill maksuametist, Jüri Pihl kaitsepolitseist või Ants Frosch välisluurest, on elanud teadmises, et võimsatesse andmebaasidesse sissemurdmine, mida on värvikalt kujutatud tuhandetes lääne tehnoloogilistes seiklusfilmides, jääb Eestis tulemata. Jah, CIA, FBI või NASA puhul võib seda ju juhtuda, aga Eesti ametiasutustes mitte iialgi.

Nüüd on siis pretsedent loodud. Andmeid kopeeritakse, varastatakse, levitatakse ja müüakse ka Eestis. Maarjamaa ei ole oma nimest hoolimata teistest riikidest neitsilikum. Nagu mujalgi maailmas, nii leidub ka siin piisavalt inimesi, kes põnevate andmete müümisest loodavad endale raha teenida. Ning praegu müüvad isegi häbematult odavalt. Mis on viiskümmend tuhat krooni või veidi rohkem selle eest, kui saad oma koduarvuti ekraanile jooksma täpsed, kogu riiki puudutavad numbrid ja faktid.

Kui taoliste andmebaaside eest küsitaks viie- või kuuekohalisi summasid, võiks rääkida, et äri riski ära tasub, ja seda, kes julge hundina südame rindu võtab ning riigiametile ninanipsu mängib, ootab õnnestumise puhul luksuslik elu. Turu puudumise pärast ei tasuks taolistel «ettevõtjatel» nukrust tunda. Detailse majandusinformatsiooni kättesaamine on Eestis legaalsel teel väga piiratud. Näiteks ettevõtteregistri või krediidiinfo teave on ettevõtluse numbrite osas tihti pinnapealne, st kasutaja ootab enamat.

Firmade ja ajakirjanduse huvi taoliste piraatandmebaaside vastu on seega igati mõistetav. Sama kehtib ka üksikisikuid puudutava info kohta. Väga huvitav on ju teada, kellel on võlgu, aktsiaid või palju raha.

Praegu jääb mulje, et andmebaaside koostamise, paljundamise ja müümisega tegelevad kõrgklassi arvutispetsialistide asemel hoopis riigiametite kiratsevad teenistujad, kes põhitöö kõrvalt püüavad millega tahes endale lisaelatist hankida. Info kiire ja suhteliselt odava hinnaga müümine annab tunnistust sellest, et andmebaaside pakkujatel on rahaga kitsikus käes ning nad on rahul, kui saavad vähemalt paarkümmend tuhat kroonigi kätte. Nii võivadki ostjad rõõmustada. Saavad nad ju võileivahinna eest andmed, mida palju kallimalt edasi müüvad.

Taas jõuame riigi juurde. Seni tugineb isikuandmete ja muu privaatset laadi info kaitsmine Eestis peamiselt põhiseaduse paarile laialivalguvale paragrahvile. Juunis võttis riigikogu küll vastu isikuandmete kaitse seaduse, kuid selle põhjal loodav andmekaitse järelevalveasutus hakkab toimima alles algava aasta 1. jaanuaril. Seni võivad andmebaaside kopeerijad tegutseda rahulikult, sest peale rahatrahvide ei ähvarda neid mitte miski. Seda muidugi juhul, kui politseil õnnestub mõni piraathangeldaja ka kätte saada. Ja ega 1997. aastalgi arvutikurikaelu viimnepäev oota.

Jaga lugu:
Hetkel kuum