16 jaanuar 1997

Pomm riigiametnikele

Paari aasta pärast on Eestis vaid neli maakonda, ligi sada valda ja seitsmekümne ühe liikmeline riigikogu. Mitmed ministeeriumid kaotatakse, ministeeriumite ülalpidamiskulusid vähendatakse. Suur osa ametnikke vallandatakse, allesjäänutele makstakse korralikku palka, mille eest nõutakse neilt senisest efektiivsemat tööd ja kodanikusõbralikkust.

Niisuguste julgete haldusreformi läbiviimise teesidega on valitsuses välja astunud majandusminister Jaak Leimann, rahandusminister Mart Opmann ja teede- ja sideminister Raivo Vare.

Äripäeva arvates on ministrid hakkama saanud kiiduväärt ettevõtmisega, seda enam, et toimetus on enamiku nende välja pakutud teeside kohta oma juhtkirjades juba korduvalt toetava sõna öelnud. Praegune maksumaksjaid ja riigieelarvet kurnav bürokraatlik haldussüsteem vajab tõepoolest radikaalset reformimist. Selle vastu saavad seista vaid paadunud bürokraadid ja politikaanid, kes peavad isiklikke huve ja heaolu tähtsamaks riigi normaalsest arengust.

Ministrid on teinud võimsa sammu, kummutamaks rahva hulgas üldlevinud arvamust, et Eesti on ametnike riik. Nende ettepanekul tuleks järgneval kahel aastal külmutada riigi- ja omavalitsuste halduskulud, alustada kohe kõigil valitsemise tasanditel töötajate arvu ja nendega seotud kulutuste vähendamist haldusüksuste liitmise teel, luues näiteks teede- ja side-, majandus- ning põllumajandusministeeriumist ühtse ministeeriumi.

Tähelepanuväärne on ka ettepanek lähtuda edaspidi põhimõttest, et kui ametkond ei ole teinud kodaniku poolt soovitavat või õigusaktiga ettenähtud toimingut ettenähtud tähtaja jooksul, loetakse toiming tehtuks kodaniku huvides. Nii võib isegi juhtuda, et inimesed saavad oma üllatuseks maaomanikeks seadusega ettenähtud aja jooksul.

Kõige selle juures on selge, et paljaste teesidega siiski haldusreformi läbi ei vii. Alati säilib oht, et ministrite avaldus jääb tühipaljaks propagandatrikiks. Nende ettepanekud võidakse hävitada juba eos mõnel valitsuse istungil, sest kõik poliitikud pole riigimehed ja oma erakondliku mätta otsast kaugemale ei näe.

Tugev vastuseis muutustele tekib kindlasti ka eri valitsemistasandite ametnike hulgas, keda ähvardab oht riigipiruka juurest eemale jääda. Maavalitsused ei taha loobuda senistest soodustustest ja hüvest elada riigina riigis. Sadades valdades ei taibata valdade liitmise mõtet, kuna paljudes kohtades on vald suurim tööandja.

Teatud rahulolematust hakkab üles näitama kodanikkond, kelle jaoks muutuvad traditsiooniliste keskuste asukohad. Riigi julgeolekuvarusüsteemi reformimisega põhimõttel, et riik hoiab oma varudes vaid kütust, pole kindlasti rahul meie põllumehed, kellele riigi viljasalv on oluline koht toodangu turustamiseks.

Nende negatiivsete ilmingute vältimiseks näeks Äripäev heameelega, et Leimann, Opmann ja Vare teeksid samuti järgmised sammud, näidates peale teeside ära konkreetsed tegevuskavad ja arvutused, milline kokkuhoid haldusreformiga kaasneb, kuidas seda kiiresti läbi viia ning kes selle õnnestumise eest peavad vastutama.

Siis on lootust, et plaanid saavad teoks ja mõne aasta pärast ei peaks lugema, et oli kord Vähi valitsuses kolm naljameest, kes läksid ametnikele päitseid pähe panema, aga tagasi tulles olid neil endil sadulad seljas.

Hetkel kuum