23 jaanuar 1997

Paindlik haldussüsteem = Eesti riigi edu Vastukaja 17. jaanuaril Äripäevas ilmunud artiklile «Kolme ministri võimas etteaste».

Riigi üldine edu, majandusedu sõltub oluliselt tema haldussüsteemist. Tahaks loota, et nn kolme ministri ettepaneku eesmärgiks on saavutada just selline haldussüsteem, mis peaks meile edu tagama.

Haldussüsteem on oma olemuselt riigielu korraldamise süsteem. Oma struktuurilt on haldussüsteem hierarhiline, mis tagab süsteemi stabiilsuse ja tasakaalustatuse. Kaasaegne rahvusriik omab nii keskvalitsust, mis on suunatud üleriigiliste probleemide haldamisele, kui teisi valitsuse «tasandeid»: regionaalsed ja kohaliku omavalitsuse üksused koos fiskaalse vastutusega.

Valitsus kui haldussüsteemi institutsioonilise struktuuri esindaja on haldussüsteemi kõige olulisem komponent. Uus majanduslik riigiteooria, mis kujutab endast uue institutsiooniökonoomika haru, kinnitab, et poliitilisi institutsioone saab valida ratsionaalselt, arutades selle üle, millised reeglid on kohased ühiskonnas erinevate koostoime vormide jaoks. Institutsiooniökonoomika rõhutab puuduliku info ja motivatsiooniga seotud kulude rolli konkreetsete institutsioonide teadlikul valimisel või spontaansel kujunemisel, sh ka haldussüsteemi raames. Institutsionaalsete uuenduste tegemisel on valitsusel ülitähtis roll kulude vähendamisel ja seega tuleb avaliku võimu institutsioonilist struktuuri vaadelda kui võimalust tehingukulude vähendamiseks.

Ministeeriumide liitmine toob endaga kahtlemata kaasa kulude vähenemise, kui selle käigus väheneb dubleerivate ametikohtade arv ja paraneb sisemine tööjaotus.

Omavalitsuste ja maavalitsuste arvu järsk vähenemine toob ühelt poolt endaga kaasa küll kulude vähenemise, kuid teiselt poolt suurenevad indiviidide kulutused avalike hüvede kättesaamisel. Omavalitsuste arvu vähendamisel peab kaaluma, kumb kulutuste pool osutub suuremaks. Kui kauguse tõttu kulub ühiskonnaliikmetel avalike hüvede saamiseks hulganisti nii aega kui ka raha, mis summeerituna moodustab olulise ressursi riigi arendamise seisukohalt, siis ilmselt ei ole ka kogu riigi tegevus edukas.

Üldiseks põhimõtteks on leida tasakaal väiksemast pindalast tingitud eeliste, nagu suurem poliitiline vastutus ja võimalus paremini vastata elanike eelistustele avalike hüvede osas, ning suuremast pindalast tulenevate eeliste vahel, milleks on mastaabisäästu kasutamine funktsioonide täitmisel, parema ettevalmistuse ning kvalifikatsiooniga ametnikud ja hõlpsam ja sujuvam koordineerimine keskvalitsusega.

Liberaalse turumajanduse ideoloogia kandja Milton Friedmani üks üldpõhimõtetest riigi funktsioonide määramisel on see, et riigivõim peab olema hajutatud.

Kui valitsus rakendabki oma võimu, siis on parem, kui ta teeb seda pigem kohalikes üksustes. Detsentraliseerimine aitab ära hoida «demokraatliku despootia» tekkimist ja mitmekesistab huvigruppide tegevuse jaoks juurdepääsukanaleid ja kohti, mistõttu suureneb kodanike osalemine poliitikas ja kontroll poliitikute üle.

Ministrite ettepanek vähendada omavalitsuste arvu 2/3 võrra ja maavalitsuste arvu neljani kujutab endast võimu tsentraliseerimist.

1989. aastal alustatud haldusreform vajab tõsist jätkamist. Kõike tuleb teha haldussüsteemi kui terviku normaalse funktsioneerimise tagamiseks. Haldussüsteem on nii mitmetahuline ja kompleksne, samas ka mastaapne, et suuri muudatusi saab ette võtta ainult pärast väga põhjalikke analüüse.

Põhjendusteta ettepanekud saavad tavaliselt ka suurema vastupanu osaliseks ja head ideed võivad ideedeks jäädagi.

Hetkel kuum