11. veebruar 1997
Jaga lugu:

Opositsioon ei suutnud peaministrit veel peatada

Tiit Vähi võis eile rahulikult Maarjamaa kuppelmaastiku laugjatelt nõlvadelt oma füüsist alla libistada ja isuga vastlakukleid pugida, nii et vahukoor lendab. Rahuloluks ja eneseimetluseks jätkus põhjust kuhjaga. Opositsiooni tõstatatud umbusaldushääletus jooksis liiva, ebaeetilised korteritehingud muutis parlament sellega elunormiks ja ihaldatud võimutüür jäi sedapuhku jälle pihku.

Äripäeva arvates on kahetsusväärne, et parlament ei suutnud kangekaelsele kombinaatorile Valgast kohta kätte näidata ja Eesti sisepoliitikat vabamasse vette juhtida. Opositsiooni nõrk kodutöö ja koonderakonna ümber tiirlevad kiibitsejad tekitasid riigis olukorra, mida annab võrrelda pikka aega kestva kolmekümne seitsme kraadise palavikuga, mis võib organismile laastavalt mõjuda.

Nüüd ei jäägi ilmselt muud üle, kui lasta haigusel kulgeda kuni parlamendi erakorraliste valimisteni, sest praeguste poliitiliste jõudude hulgas sanitare ei leidu.

Tagantjärele võib öelda, et opositsioon läks umbusaldamisele liialt kiirustades. Reformierakond püüdis küll justkui sipelgapesast tõusnud kibelevat Isamaaliitu mõnda aega tagasi hoida, kuid ilmselt jäi sellest väheseks. Nähes umbusaldust toetamas keskerakondlasi ja seda, kui vähe hääli Vähi mahavõtmisest siiski puudu jääb, oleks võinud vastaste töötlemiseks ja häälte ülemeelitamiseks veel ühe nädala aega võtta.

Aga tagantjäreletarkusest on vähe abi. Kuigi ei saavutatud Vähi tagasiastumist, siis suudeti ometi veenvalt tõestada, et koonderakonnalt ja tema sabas sörkivatelt maameestelt pole riigimehelikkust oodata. Nemad on ainult siis tegijad, kui saab midagi särgi alla ja taskusse pista või teene-teene-vastu-mängu mängida.

Seda tõestab veenvalt ka peaministri üsna fantaasiavaene nägemus tuleviku-Eestist, kus vanad olijad -- parteide liidrid või osa nendest -- lepivad omavahel kokku, kuidas jätkata või lahkuvad poliitikaareenilt, et anda võim uuele põlvkonnale.

Tegelikult on ju peaministri põlvkonnaski inimesi, kes ei pea oma tegusid häbenema ja praeguste parteidega kokku mängima.

Võimu äraandmist on aga Tiit Vähi suust üllatav kuulata, sest vaevalt oleks koonderakond niisama nõus loobuma juba väljakujunenud ja tulutoovast käsi-peseb-kätt-süsteemist, mis funktsioneerib kõige paremini siis, kui omad mehed pumba juures on.

Opositsioon lükkas palli veerema ja vastlakuklid võivad jääda sedapuhku viimasteks maiuspaladeks, mida praegune peaminister oma ametipostil maitsta saab.

Nüüd, kus Savisaar on avalikult distantseerunud koonderakonnast, muutuvad rünnakud peaministri vastu üha raevukamaks, lehvitatagu koostöölepingutega palju tahes.

Rünnakute põhjused aga ei peitu peaministri isikus, mida Vähi armastab üle tähtsustada, ega ka erakondade võimuvõitluses. Need peituvad hoopiski võimu kaugenemises rahvast, mille tulemusena ei pea oma tuleviku pärast värisema mitte ainult Vähi, vaid ka paljud parlamendiliikmed.

Jaga lugu:
Hetkel kuum