Rohkem rahvalähedust ja rõõmu sünnipäevapeost

Reedel pidas oma 122. sün-nipäeva Lõuna-Prantsusmaal elav, maailma vanimaks elanikuks peetav Jeanne Calment. Mullusest on veel meeles, kuidas ta üle maailma kandunud uudistes oma sõpradest, sajandialguse postimpressionistidest rõõmsameelseid mälestusi pajatas. 79aastane Eesti Vabariik on üle 40 aasta vanaprouast noorem, aga tema rõõmsameelsus ja sünnipäevaelevus on kuhugi kadunud.

Eestlane on teadagi tõsine inimene. Seepärast kukub see, mis ta tõsiselt ette võtab, tihtipeale üleliia tõsiselt välja, et suuremale osale eesti rahvast huvi pakkuda. Nii tundub lugu olevat ka vabariigi aastapäeva tähistamisega, mis võimaliku üldrahvaliku rõõmupeo asemel tõsimeelseks kildkondlikuks ettevõtmiseks on muutumas.

Ühe kildkonna moodustavad Eesti riigi vabaduse eest relvaga võidelnud. Täiesti mõistetav on nende soov meenutada kunagisi võitlusi ja relvavendi. Mõistetav on teisalt ka see, et suurele osale nooremast põlvkonnast jääb see kaugeks ja tabamatuks. Eriti siis, kui vormiliselt püütakse kramplikult järgida ennesõjaaegseid tavasid, arvestamata et praegune kontekst on toonasest sootuks erinev. Teine kildkond peab ilmsesti kõige olulisemaks tõsist militaarsuse rõhutamist: paraadi ja marssimist. Kohasemad nii sisu kui ka kliima poolest on need ehk suvisel Võidupühal. Valitute osaks on saanud etiketikohased ametlikud vastuvõtud koos oma pühalikkusega ja jällegi -- tõsidusega. Presidendi vastuvõtt on huvilisele teleri vahendusel kättesaadav. Samasuguseid vastuvõtte korraldavad ka maavanemad, linnapead jne.

Eilseid suuri päevalehti sirvides jäi silma aga vaid paar kuulutust, kus oli juttu Tallinnas või Tartus vabariigi aastapäeva tähistamiseks korraldatavatest kontsertidest või perepäevadest, kuhu mõnesse eelnimetatud kildkonda mitte kuuluv inimene võiks minna. Väiksemates linnades ning valdades on neid kindlasti veelgi, aga vaevalt et piisavalt. Kui põhjus on omavalitsuste rahanappuses, oleks riigi kohus kindlasti oma õlg alla panna.

Kõrvaloleval leheküljel olevad vastused annavad aimu sellest, mida kavatses ette võtta 24. veebruaril tavaline Eesti ettevõtja. Ühele on see tööpäev, teine võtab seda kui nädalavahetuse pikendust, kolmas tunneb rõõmu perega koos olemisest. See on aja märk ja märk just sellest, et nii nagu riigitegelased, võõrandub oma kodanikest ka riik tervikuna.

Iga lugeja võib siia kõrvale seada veel ka oma tegemised ja küllap ta nõustub siis Äripäeva arvamusega, et riigijuhtidel veel suur töö ära teha, et aastapäeva tähistamine üldrahvalikuks muutuks. Sellel oleks kindlasti tähtis osa kogu Eesti riikluse seisukohast. Veel arvab Äripäev, et eesti rahvas tervikuna on rõõmsameelsem, kui keskmise eestlase järgi võiks arvata, ning liigne rangus ja pühalikkus aastapäevaürituste juures ei tule kasuks. See võib teda kaasatõmbamise asemel hoopistükkis eemale peletada ja kohmetuks muuta kartuses midagi valesti teha.

Tahaks aga igati loota, et eeltoodu on liiga mustades toonides nähtud ning tegelikkuses on meil kõigil tuleva aasta 24. veebruari koidikul 80aastase Eesti Vabariigi auks trikoloori heisates tänavusest sünnipäevapeost palju meeldivat meenutada.