Rohkem rahvalähedust ja rõõmu sünnipäevapeost

Reedel pidas oma 122. sün-nipäeva Lõuna-Prantsusmaal elav, maailma vanimaks elanikuks peetav Jeanne Calment. Mullusest on veel meeles, kuidas ta üle maailma kandunud uudistes oma sõpradest, sajandialguse postimpressionistidest rõõmsameelseid mälestusi pajatas. 79aastane Eesti Vabariik on üle 40 aasta vanaprouast noorem, aga tema rõõmsameelsus ja sünnipäevaelevus on kuhugi kadunud.

Eestlane on teadagi tõsine inimene. Seepärast kukub see, mis ta tõsiselt ette võtab, tihtipeale üleliia tõsiselt välja, et suuremale osale eesti rahvast huvi pakkuda. Nii tundub lugu olevat ka vabariigi aastapäeva tähistamisega, mis võimaliku üldrahvaliku rõõmupeo asemel tõsimeelseks kildkondlikuks ettevõtmiseks on muutumas.

Ühe kildkonna moodustavad Eesti riigi vabaduse eest relvaga võidelnud. Täiesti mõistetav on nende soov meenutada kunagisi võitlusi ja relvavendi. Mõistetav on teisalt ka see, et suurele osale nooremast põlvkonnast jääb see kaugeks ja tabamatuks. Eriti siis, kui vormiliselt püütakse kramplikult järgida ennesõjaaegseid tavasid, arvestamata et praegune kontekst on toonasest sootuks erinev. Teine kildkond peab ilmsesti kõige olulisemaks tõsist militaarsuse rõhutamist: paraadi ja marssimist. Kohasemad nii sisu kui ka kliima poolest on need ehk suvisel Võidupühal. Valitute osaks on saanud etiketikohased ametlikud vastuvõtud koos oma pühalikkusega ja jällegi -- tõsidusega. Presidendi vastuvõtt on huvilisele teleri vahendusel kättesaadav. Samasuguseid vastuvõtte korraldavad ka maavanemad, linnapead jne.