Põõsast kodumaa kaitsele

Algul olid inimesed ebavõrdsed -- siis tuli Smith & Wesson ja tegi nad võrdseteks, on keegi teravkeel kunagi välja öelnud.

Eesti kaitsekontseptsiooni sümpaatia kuulub totaalkaitsele, kus peale kaitsejõudude eksisteerivad vabatahtlikud organisatsioonid, püss on pea igal õigel eesti mehel ja seega on ta kohe valmis kodumaad kaitsma.

Armastatakse toetuda ?veitsi näitele, kus samuti eksisteerib totaalne rahvakaitse. Ometi on ?veitsi kaitsjatel regulaarne sõjaväeliste oskuste täiendamise kohustus, meil aga paraku püssikandjate kogemused veel viletsavõitu. Nii saab võimalikuks nn püstolisündroom ja võimalused tänaval tina saada muutuvad võrdseks nii kurjategijal kui süütul inimesel.

Äripäeva arvates ei ole totaalkaitse printsiip Eestis põhjendatud. Kaitsekontseptsioon elab eelmise vabariigi vaimus. Ja sellele aitab tublisti kaasa siiani kummitav edukas Vabadussõda.

Võib ju fantaseerida, et kuskil kaugel, näiteks Venemaa kaitseministeeriumis, arvutatakse -- Eesti puhul on tegemist umbes 500 000 sõdimisealise mehega, igaühel on ka püss kasutada -- selge, praegu võib Eesti äravõtmine liiga kalliks minna. On oht, et iga mees võib kuskilt heinakuhjast oma tukiga lajatada.

Paraku on infoajastu ja kunagises 50 aasta taguses vaimus enam sõda ei peeta. Enam mootorrataste ja veoautodega lippude lehvides üle piiri ei tulda. Pigem võib olukord kujuneda selliseks, et enne kui me Eestis jõuame üldmobilisatsioonigi välja kuulutada, on sõda juba lõppenud.

Pealegi -- vaevalt oht, et Venemaa oma armeega siia tulla võiks, üldse kuigi reaalne on.

NATO kaitsva vihmavarju alla pääsemiseks peab Eesti kaitsekulutuste suurus olema 2% SKPst. Äripäeva arvates võib nii suurte kulutuste kandmine isegi mõttekas olla, ent kulutada tuleks sel juhul ka õige asja peale. Selle asemel, et sisse osta massiliselt vanu püsse ja labidaid, võiks selle raha panna n-ö viimase sõna tehnikasse. Nende püsside oskamatutesse kätesse laialijagamise asemel luua väike ja võimas löögijõud, mis on võimeline ka tegutsema.

Väidetavasti on kaitseliidu eksisteerimise vastu olemas riiklik huvi ja sestap saab see organisatsioon ka riigieelarvest tükikese. Ei saa midagi olla selle vastu, kui mingile osale riigi elanikkonnast meeldib organiseeruda ja koos metsas märki laskmas käia. Ent miks peaks maksumaksja rahast toetama vabatahtlikkuse alusel loodud organisatsiooni. Eriti kui see organisatsioon ennast järjepanu juhtuvate apsakatega mitte just kõige professionaalsema ja distsiplineerituma sõjaseltskonnana näitab.

Eesti pidev probleem on inimressursi puudus. Eestis on lihtsalt vähe inimesi. Totaalkaitse printsiipidest lähtudes lõikame me kogu aeg ära osa tootjatest, väärtuste loojatest ja muudame nad kulutajateks. Kui me majanduses paneme suurt rõhku haridusele ja ajudele, siis kaitsepoliitikas seevastu massile. Vaja on teistmoodi suhtumist ja mõtlemist. Seni on vaieldud põhiliselt tagajärgede üle. Tuleb tulla tagasi algusse -- totaalkaitse printsiibi mõttekuse juurde.

Äripäeva arvates tuleks esimese sammuna hakata kiiremas korras kaitsekontseptsiooni ümber tegema. Ja kaotada riiklikult soositud vabatahtlik organisatsioon nimega kaitseliit.