Viimased kuus aastat on Prantsusmaa püüdnud taastada mõjuvõimu ja positsiooni, mis kahe Saksamaa ühinemisel kaotati. President Jacques Chirac on arendanud aktiivset välispoliitikat, sekkudes nii NATO ja Venemaa dialoogi kui Lähis-Ida rahuprotsessi ning toetades järgemööda Ida-Euroopa riikide taotlusi. Poliitiliste ambitsioonide realiseerimisel on aga takistuseks saanud riigi nõrk majandusseis.
Peaminister Alain Juppé majandusreformid ei ole arvestatavat edu saavutanud. Kodumaistele tegematajätmistele viitab 2,7protsendiline tööpuudus, mis on eriti kõrge noorte hulgas -- alla 25aastastest on tööta iga neljas. Tööturuprogrammidesse pumbatud 50 miljardit franki ei ole toonud 700 000 uut töökohta, mida peaminister võimule tulles lubas, kuna kõrvaldamata on tööturu peamised puudused -- kõrged maksud ja kõrge miinimumpalk. Prantslased kardavad muutusi
Endiselt on reformimata sotsiaalhoolekanne ja pensionisüsteem. Prantslased on harjunud riigile toetuma ning esimene võõrutuskatse vallandas 1995. a üldstreigi. Kui Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher kaheksakümnendatel aastatel Briti ametiühingute mõjuvõimu kärpima asus, aitas teda ühiskonnas valitsev üksmeel muudatuste vajalikkuses. Alain Juppél sellist vaikivat toetust ei ole. Paanikasse aetud töölised on igal hetkel valmis streikima ning valitsuse plaane boikoteerima.
Ebapopulaarne ei ole niivõrd valitsuse püüd riiklikke kulutusi kärpida kui viis, kuidas seda on tehtud. Prantslased ei ole veel toibunud ?okist, mille tõi kaasa maksukoorma järsk suurendamine uue lisamaksu kehtestamise näol. See ei andnud lööki üksnes ettevõtjatele, vaid kogu riigi majanduskasvule, mis Edouard Balladuri valitsusel taastada oli õnnestunud. Tänaseks on majandus küll tugevnenud, kuid resignatsiooni ja pessimismi meeleolud ei ole kadunud.
Valitsuse ebapopulaarsus ning hirm tuleviku ees Jacques Chiraci väljavaateid 1998. a parlamendivalimistel tõenäoliselt siiski ei ohusta. Kibestumine ning pettumine sotsiaaldemokraatides ning liberaalses majanduspoliitikas on aga suurendanud nende prantslaste hulka, kes on valmis oma hääle andma Le Peni paremäärmuslikule rahvusrindele, kes on hiljuti võitnud kohalikud valimised juba neljas linnas.
Rahvusrinde külgetõmbejõud on segu ksenofoobiast, protektsionismist ja ultra-parempoolsusest. Le Pen lubab riigist välja ajada kõik immigrandid ja vabastada prantslastele 3 miljonit töökohta, kaotada tulumaksu, kehtestada tollibarjäärid ning kaitsta riigi suveräänsust Euroopa Liidu surve eest.
Prantsusmaa ootab presidendilt kodumaistes küsimustes sama suurt initsiatiivi kui välispoliitikas. Kui Jacques Chirac rakendaks oma energia prantslaste veenmisele, et konkurents, turgude avanemine, erastamine ning riikliku reguleerimise vähendamine tagab majanduskasvu ja uued töökohad, aitaks see tal luua tugeva majandusega Prantsusmaa, mis leiaks tunnustust ka välispoliitikas.
Seotud lood
Tiina Käsi on nimi, mis kõlab ärimaailmas paljudele tuttavalt. Tal on juhtimises üle 25 aasta kogemust, kuid tema karjäär pole olnud lihtne ega lineaarne, vaid täis ootamatuid võimalusi ja väljakutseid, millest on sündinud väärtuslikud õppetunnid. Nordea Eesti tegevjuht, kes alustas oma karjääri rootsi keele õpetajana, on tänaseks saavutanud palju ja juhib mitmekesist ning rahvusvahelist organisatsiooni. Käsi kogemus ja oskus tasakaalustada töötulemusi ja inimlikku hoolivust teevad temast juhi, kelle teadmised ja arusaamad on väärt jagamist.