13. märts 1997
Jaga lugu:

Kilekott on läbi kulunud

Kui korralik ministriportfell elab üle igasugused ajad, siis Eesti (regionaal)ministri kilekoti sangad on paari aastaga välja veninud ja põhi nii auklikuks muutunud, et selle lappimisel pole mingit mõtet.

Minister Tiit Kubri on otsustanud igatahes, et tema ei jätka. Enamgi -- muidu märkamatu ja seisukohavõttudest hoiduv minister on enne lahkumist maha saanud märkimisväärse poliitilise testamendiga. Pole just palju neid kõrgeid valitsusametnikke, kes julgevad avalikult tunnistada, et tulevane peaminister peaks enne portfellita ministri ametisse määramist väga tõsiselt kaaluma, kas sama tööd ei teeks ära mõni olemasolev või täiendav madalama astme töötaja.

Äripäev on Tiit Kubriga täiesti ühel nõul. Eesti regionaalpoliitikat saab teha ka ilma sümboolse ja sisuliselt allkirjaõiguseta ministrita. Tema roll sai ligi poolteiseaastase ametiaja jooksul küll selgemaks Kubrile, kuid muutus üha segasemaks regioonis elavale tavakodanikule. Ning Kubrilegi selgus eeskätt, et Eesti ei vaja selliste funktsioonidega ministrit, kelle ajast kulub suurem osa erusõjaväelaste elamislubadega tegelemisele.

Muidugi võib see samm olla valus Maarahava erakonna kõrvadele, sest üks ministrikoht, mis siis, et kilekotine, on haihtumas. Nüüd näitaks Mart Siimann üles äärmist põikpäisust ja koalitsioonipartneri võimupirukasoovile järeleandmist, kui ta portfellita regionaalministri koha alles jätab.

Otsest regionaalpoliitikat ajavad praegu põllumajandusministeeriumi, majandusministeeriumi ja siseministeeriumi vastav amet või osakond. Ükski neist ei allu regionaalministrile, kelle osa on lihtsalt koordineerimine. Äripäev usub, et selleks sobib ka mõni vähem kõlava ametinime kandja.

Usutavasti saavad kõik kee-ruliste piirkondade inimesed aru, et regionaalpoliitika ei tähenda teiste maksumaksjate tagastamatut abi neile, et nad saaksid jalad laua peal banaanipuu all istuda. Regionaalpoliitika eeldab eeskätt soodsa ettevõtluskeskkonna ja uute töökohtade loomist ning majanduse arendamist. Selle juurde kuulub mõistagi korralik sotsiaalsfäär: kool, lasteaed jne. Suur osa on ka suhetel naaberriikidega, sest normaalne kauplemine Venemaaga tõstaks kindlasti piirialade väärtust.

Ettevõtjate, eriti välisinvestorite ligimeelitamiseks on tähtis võimaldada neile maad. See seob ettevõtjat ka teistpidi, sest oma maasse ei suhtuta kergekäeliselt ning sealt ei lahkuta ülepeakaela. Riik saaks aidata ka teede, sideliinide jt kommunikatsioonide korrashoidmise ning rajamisega, et muuta üht või teist paika potentsiaalse ettevõtja jaoks ligitõmbavaks.

Omavalitsustele tuleks anda luba kehtestada maksusoodustusi ettevõtetele, kelles nähakse perspektiivi piirkonna elu edendamiseks. Praegu on kohalike omavalitsuse võimuses vaid suhtuda ettevõtjasse igati positiivselt, aidata tal võimalikult kiiresti paberid korda ajada ning mitte kehtestada talle kohalikke makse, mis on niigi sümboolsed. Riigimaksud peab ettevõtja ikka maksma.

Kuuldavasti on omavalitsustegelastel valmimas plaan, mille kohaselt võiks üksikisiku 26protsendise tulumaksu, mis jaguneb riigi ja omavalitsuse vahel, jagadagi kaheks: 12% riigile ja 14% omavalitsusele. Kusjuures omavalitsus saaks oma osa kuni kahe protsendi võrra langetada või tõsta. See oleks igatahes üks konkreetne samm, mis annaks omavalitsustele mängumaa ettevõtlike inimeste ligimeelitamiseks. Loodetavasti riik, kes oma osa maksust ju niikuinii kätte saab, arvestab seda.

Jaga lugu:
Hetkel kuum