Edu alusest

Eesti Merelaevanduse juht Toivo Ninnas teatab pidulikult, et Merelaevandus loobub oma lihatööstusest Läänemaal, kuhu ta on juba investeerinud üle 11 miljoni krooni. Äri, mis oli üles ehitatud põhimõttele -- oma laevadele teeme ka ise vorsti --, ei läinud looduses päris käima. Juhtub.

Riiklikku suurettevõtet juhtiva Toivo Ninnase eraäri või -lõbu on kui näide kooliõpikust, mis selgitab äritegevuse edu aluseid ja ebaedu põhjuseid. Ettevõttele toob lõppkokkuvõttes kasu siiski keskendumine ainult põhilisele tegevusalale, mida osatakse.

Kui firma toodab näiteks arvuteid, siis pole tal mõttekas nende transportimiseks autobaasi pidada, vaid vastav teenus logistikafirmadelt osta. Kui ettevõte tegeleb laevandusega, pole mõtet ise reisijatele vorsti toota, kuigi näiteks oma hulgifirma loomine võib reederile vägagi kasulik olla. Isegi pangad ostavad turvateenust, mitte ei pusi enam ise.

Kõrvaltegevusest loobumine vähendab firma juhtkonna ajakulu, mis läheb muu, kasumit mitte toova tegevuse koordineerimiseks. Loogiline, et ettevõtted, kus juht kulutab pea poole oma ajast mingite firma seisukohast teisejärguliste probleemide, näiteks autode remondi või koguni sooja tootmise peale, eriti suurt raha ei teeni.

Esimeste valusate tagasilöökide järel on ka Eesti firmad jõudnud arusaamisele, et parem spetsialiseeruda. Isetegemise tuhin on kui lastehaigus peaaegu läbi põetud, üllatusega avastatakse, et seni röögatult kalliks peetud teenus või toode tuleb ostes hoopis odavamalt kätte.

Tore, et sellest on lõpuks aru saanud ka Merelaevandus. Kahju, et miljonid kodukandi lihaäri toetuseks korstnasse tuleb kirjutada. Enne erastamist on ettevõte aga oma bilansi ühest tülikast ja piinlikkust tekitavast reast vabastanud.