30. märts 1997
Jaga lugu:

Elektrist

Paljud meist seisavad kohkunud näoga aeg-ajalt elektrikapi ees ja jälgivad hüpnotiseeritult, kuidas voolumõõtja ketas pöörleb kiirelt kui CD-plaat ning kerib kiretult näidikutabloole kilovatt-tunde. Südametunnistuse rahustamiseks lülitatakse seepeale elekter välja mõnest pirnist või kodumasinast ning elu läheb jälle endiselt vana rada pidi helendavate televiisoriekraanide, undavate soojapuhurite ja mürisevate pesumasinatega edasi.

Arvatavasti ei juhtu midagi erilist ka pärast seda, kui valitsus tõstab elektri hinda kolme aasta jooksul eratarbijale 120 sendini kWh eest ja tööstustarbijale pea ühe kroonini kWh eest. Ametnikud põhjendavad hinnatõusu nurisejatele ilusti ära -- Eestis on eratarbija jaoks elektrienergia võrreldes Euroopaga kõige odavam, kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel väljaehitatud energiasüsteem kipub aga lagunema ja nõuab uusi investeeringuid.

See kõik võib olla esmapilgul väga ilus. Aga kuna elektrihinna tõusuga kaasneb tavaliselt ka kulude suurenemine ning kaupade ja teenuste kallinemine, tekib küsimus, kas hinnatõusu siiski mitte ülepeakaela läbi ei viida. On ju olemas selge oht, et praegustele hinnamuutustele järgneb pärast Eesti Energia erastamist taas hinnatõus, sest Euroopa tasemeni on veel ruumi küll.

Taoline mängimine elektriga külvab eraisikute ja ettevõtjate hulka tublisti ebamäärasust, sest keegi ei tea, millega arvestada elektrikütte ja seadmete soetamisel, milliseid kulusid prognoosida pikemaajalistes äriplaanides jne.

Kas ei oleks energeetikutel targem hoopiski tegeleda sellega, et otsida põhjusi, miks meil pea kolmandik elektrienergiast nii-öelda tasuta maasse jookseb. Pole ju kellegi saladus, et suur hulk tarbijaid veab juhtmed voolumõõtja tagant läbi või istutab oma agregaadid kuuselattide abil elektriliinide otsa.

Jaga lugu:
Hetkel kuum