Lepingu rikkumisest ja efektiivsusest

Käesoleva artikli eesmärk on tõestada rikkumiseelse olukorra taastamise ja kohustuse täitmisele sundimise kui tsiviilõiguse kaitse viisi ebaefektiivsust majanduslikust vaatevinklist vaadatuna. Kahju hüvitamine rahas võimaldab vähemalt ühe tehingupoole hüve suurenemise

Eesti õigusdoktriini kohaselt on rikkumiseelse olukorra taastamine ja kohustuse täitmisele sundimine (mõlemad edaspidi «restitutsioon») tsiviilõiguste kaitse eelistatud viisiks. Tsiviilseaduste järgi on restitutsiooni reeglina eelistatud igal võimalikul juhul kahju hüvitamisele rahas.

Siiani ei ole aga olnud võimalust tutvuda juristide arvamustega restitutsiooni majandusliku efektiivsuse kohta. Miks seadusandja eelistab restitutsiooni kahju hüvitamisele rahas? Väidan, et restitutsioon tsiviilõiguse kaitse vahendina ei ole majanduslikult efektiivne, vähemasti kaubandustehingute (tehingupoolteks on ettevõtjad) puhul.

Turu osaliste käitumise eesmärk on suurendada kõikide hüve, ilma et kellegi hüve väheneks.

Kui lepingupool rikub lepingut, siis ta hindab rikkumist kasulikumaks kui lepingu täitmist. Rikkumise tagajärjel saab teine lepingupool kahju võrreldes olukorraga, kui rikkuja oleks lepingu täitnud. Pärast kahju rahas hüvitamist peaks teine pool rikkumise suhtes olema ükskõikne. Rikkuja aga hindas rikkumist ning ka kahju rahas hüvitamist kasulikumaks lepingu täitmisest.

Eeltoodu põhjal saab järeldada, et rikkuja hüve suurenes võrreldes lepingu täitmisega ning teise lepingupoole hüve jäi samaks.

Restitutsioon tsiviilõiguse kaitse vahendina hüve suurenemist paraku ei soosi.

Toon järgneva näite:

B pakub A-le masina eest 110. Pooled sõlmivad ostu-müügilepingu selle hinnaga. Mängu astub C, kes pakub masina eest A-le 130. A otsustab masina müüa hoopis C-le. Ütleme, et masin ei ole veel B ega C valduses. Samal ajal pakub X B-le 125 eest täpselt samasugust masinat. Kahju rahas hüvitamise puhul vähemalt A hüve suureneks. A rikkus oma kohustust müüa masin B-le 110 eest. B oli sunnitud ostma masina 125 eest X-lt. B sai kahju 15, mille A on kohustatud täies mahus B-le hüvitama. Mis juhtus? A hüve suurenes, sest ta sai masina müügi eest kokku 115 (130--15=115), viis ühikut rohkem kui müügi puhul B-le. B-le kujuneb masina hinnaks 110 (125--15=110). B on nüüd selles olukorras, kui ta oleks masina ostnud A-lt. C ja X on oma tehingutega rahul. Kahju rahalise hüvitamise puhul kellegi hüve ei vähenenud, kuid vähemasti ühe isiku, A hüve suurenes. Restitutsiooni puhul antaks masin üle B-le, st A sunnitaks lepingu täitmisele natuuras. C jääks masinast ilma ja peaks otsima uut müüjat. X on sunnitud otsima ostjat. Mis juhtus?

A ja B hüve ei suurenenud. Ka C ja X hüve ei suurenenud. Paraku pole restitutsiooni ülesandeks C ja X kokkuviimine ning antud mudelis ei saa me seega C hüve suurenemist Xiga tehingu tegemisel eeldada. Restitutsiooni puhul kellegi hüve ei suurenenud.

Teatud unikaalsete kaupade (konkreetne maatükk) puhul on restitutsioon sobiv, sest B-l on turult võimatu leida sama kaupa.

Infot, teadmisi ja oskusi omavate ettevõtjate vahel tehtavate tehingute puhul on reeglina sobivam tsiviilõiguste kaitsevahendina eelistada kahju rahas hüvitamist, mis on restitutsioonist majanduslikult efektiivsem ja soosib summa summarum lepingupoole hüve suurenemist.