27. aprill 1997
Jaga lugu:

Major segab ajaloo kordumist

Paari päeva pärast ehk 1. mail on Suurbritannias parlamendivalimised, mille tulemusi oodatakse huviga kogu Euroopas. Pole ka ime, sest Euroopa integratsiooni küsimuses lõhenenud konservatiivid, kes on järjest võimul olnud 18 aastat, ja nende kõhklev liider John Major on käimasoleval Euroopa Liidu (EL) valitsustevahelisel konverentsil integratsiooniotsuste vastuvõtmise põhiliseks takistuseks. Euroopa pealinnades oodatakse lootusrikkalt tööerakonna liidri Tony Blairi võitu, kes näib Euroopa-sõbralikum.

Konservatiivid on ajanud edukat majanduspoliitikat. Nad on põhiliselt läbi viinud riigimonopolide erastamise, summutanud ametiühingute streigitahte, alandanud inflatsiooni ajalooliselt madalale tasemele (2,9%) ja saavutanud inflatsioonivaba majandustõusu. Suurbritannia on suurima majanduskasvuga (3%) ELi suurriik, kus erinevalt teistest on töötute arv langenud 3 miljonilt (1992) 1,75 miljonile. Inimeste heaolu on paranenud ja alles hiljuti lootsid konservatiivid, et see tagab järjekordse valimisvõidu. Aga võta näpust.

Briti ühiskond ei ole enam see, kes veel 1992. a, kui hääletati rangelt klassikuuluvuse järgi: vaesemad tööerakonna ning jõukamad, sh firmajuhid, konservatiivide poolt. Nüüdseks on paljud inimesed oma traditsioonilistest eelistustest loobunud. Nii kummaline kui see ka ei ole, on selle põhjuseks kahe suurima erakonna liidri isikuomadused.

Seesama keskmine John Smith, kes tänu elujärje paranemisele vaatab kindlamalt tulevikku, ei ole rahul peaminister John Majoriga. Major jätab avalikkuses kõhkleva ja otsustusvõimetu liidri mulje, mistõttu rahval on arvamus, et valitsus triivib eesmärgitult. Kuigi ka Majori eelkäija, Margaret Thatcher paljudele ei meeldinud, austas teda sirgeselgse ja otsustava käitumise pärast enamik inimesi. Ja mis kõige hullem, Major ajab ootame-vaatame poliitikat ka Euroopa rahaliidu (EMU) suhtes. See on üks põhjusi, miks firmajuhtidest, kes alati on konservatiive toetanud, 41% on asunud pooldama tööerakonda.

Teiseks on karismaatiliste omadustega Tony Blair suutnud märgatavalt muuta tööerakonna mainet, nihutades seda järjest rohkem vasakult tsentrisse, vähendades nii poliitika erinevust konservatiividega. Ta on tõotanud mitte tõsta varakate makse, kuid lubanud lisamaksustada erastatud firmade ülikasumid ja alla kirjutada ELi sotsiaalhartale, mis tähendab riigis minimaalpalga kehtestamist. Erinevalt Majorist on Blair saanud tugeva liidri maine ja austuse. Keskmine valija, kes teda ei tunne, kardab ainult seda, et võimule pääsedes kaldub tema poliitika lubadustest hoolimata vasemale.

Gallupid ennustavad võitu tööerakonnale. Muuseas, sama ennustasid nad ka 1992. a, ometi võitsid konservatiivid. Ajaloo kordumise põhitakistaja on John Major, kelle selja taga on juba alanud võitlus liidrikoha pärast.

Jaga lugu:
Hetkel kuum