Tuhandeid autoomanikke üllatas järjekordne bensiini hinna tõus, mida kütusefirmad põhjendasid ammu äraleierdatud jutuga maailmaturuhinna tõusust. Nagu meil kombeks, ei mainita ühtegi arvu, kust saaks aimu, kui palju ja mis ajal see nn maailmaturuhind siiski tõusnud on. Aprilli keskel, kui nafta- ja naftasaaduste hinnad olid viimase aasta madalaimad, suudeti meil ikka hindu kergitada. Seekord oli süüdi va dollar, mis oma kursitõusuga nurjas kütusefirmade kangelaslikud ponnistused bensiini hinda võimalikult madalal hoida.

Kui vaadata numbreid veidi lähemalt, on pilt sootuks vastupidine. Möödunud aasta mai keskel maksis pliivaba bensiin 95E Rotterdami sadamas 237 dollarit tonn. Kroonidesse ümberarvutatuna (tolleaegse EP kursi järgi) oli see umbes 2900 krooni. Sel esmaspäeval oli sama bensiini hinnaks 210 dollarit ehk 2800 krooni. Teisisõnu, nn maailmaturuhind kroonidesse ümberarvutatuna on aastaga langenud umbes 3--4%. Jaehind Tallinna tanklates oli tõusnud selle aja jooksul 4,90 kroonilt 6,05-le. Lahutame maha jaanuaris 60 sendi võrra kasvanud aktsiisimaksu, mis koos käibemaksuga teeb 71 senti, saame jaemüügi kasumimarginaali kümneprotsendilise tõusu. Kui võtta aluseks nn maailmaturuhinna, on tõus kuni 15%.

Tahtmatult torkab silma mitmete seniste hinnatõusude aeg -- kuu teisel poolel. Kas ei ole see seotud asjaoluga, et kuu keskel avaldatakse elanikkonna palganäitajad ning maailmaturuhindade asemel jälgitakse hoopis tarbijate ostujõu kasvu? Viimane on viimastel aastatel analoogiliselt bensiini hinnaga liikunud ainult üles. Nafta hinna liikumine toimub aga mõlemas suunas.

Lugupeetud õlimagnaadid, enne järgmist hinna tõstmist soovitaks maailmaturumuinasjutu asemel välja mõelda midagi usutavamat.