Üks päev ministri elus

Kohe saabub rahandusminister Mart Opmann, seejärel peaminister Mart Siimann, nägu naerul ja ajalehed kaenlas. Pärast käepigistusi algab sõit Jõhvi. Karastusjookide ja küpsiste pakkumist saadavad nii hommikul kui öisel tagasisõidul sõnad «maksumaksja kulul».

Peaminister läheb poolel teel maha, sellega tekib paras segadus. Nii buss kui teisel pool teed asuv ?a?lõkiputka on ümbritsetud turvajatega, aga kohal pole autot, millesse peaminister istuma peaks. Piinlik lugu, Ida-Viru maavanem Rein Aidma jääb hiljaks.

Kui maavanema auto lõpuks läheneb, läheb Siimann bussi tagasi ning astub sealt uuesti välja, kui auto on peatanud. Nii ei pea maavanem oma hilinemist häbenema.

Teised ministrid sõidavad edasi Jõhvi linnavalitsusse hommikukohvile. Seal ootab juba siseminister Robert Lepikson oma uue punase Jaguariga.

Valdadesse sõidavad ministrid kohalike omavalitsusjuhtide autodes. Haridusminister Mait Klaassen läheb Lohusuu valda, põllumajandusminister Andres Varik Tudulinna, haridusminister Jaak Allik Avinurme valda jne.

Ajakirjanikud valivad endale ministri. Otsustan Mart Opmanni kasuks ja lähen teda välja ootama. Keegi teatab, et mind oodatakse Jõhvi linnapea kabinetis. Lõõbin vastu, et milline au ja ootan edasi. Alles hetke pärast taipan, et see vist polnudki nali. Linnapea kabinetis on kõik juba laua ümber kohad sisse võtnud, mind paneb linnapea istuma oma laua taha, pehmesse suurde nahktooli. Tunnen, et mõjun teistele lõbustavalt.

Päevakorras on kaks punkti -- riigilt on vaja raha viadukti remondiks ja vanurite hooldekodu ehitamise lõpetamiseks.

Istung algab. Jõhvi kommunaalnõunik Kalle Merilai hakkab tõestama vajadust saada riigilt raha viadukti remondiks. Viadukti seisukord on räbal ning igal aastal, mil remondiga viivitatakse, tuleb 10% deformatsioone juurde.

Opmann kuulab ja teeb märkmeid. «Viadukt ehitatakse väga pikaks ajaks ja igal aastal tuleb sinna raha sisse panna, see ongi sildade võlu,» ütleb ta ja küsib, kes oleks seda pidanud tegema.

«Kõikide seisukoht on, et see on linna mure. Aga tööpäevadel sõidab üle Narva ja Tartu maanteed ühendava viadukti 600 autot tunnis,» lõpetab Jõhvi linnapea Aavo Keerme viadukti pikaleveninud jutu ja läheb vanadekodu juurde.

Hooldekodu lõpuni ehitamiseks on vaja 12 mln krooni. Kohti on hooldekodus 78 ning rahandusminister kalkuleerib, et ühe koha maksumus on ca 300 000--330 000 krooni.

Hooldekodu elanik peab koha eest tasuma 2760 krooni kuus. Kust pensionär selle raha võtab?

Opmann leiab, et Jõhvi rahamurede lahendamiseks on tema pisut vale inimene. Jõhvi linnavalitsus oleks pidanud kohtuma hoopis sotsiaal- ning teede- ja sideministriga. Kui aga õhtul sama seltskond teede- ja sideministrilt teede remondi rahastamise kohta pärib, kuulutab Raivo Vare küsimised rahandusministri kompetentsi kuuluvaks.

Iseenesest võiks ju raha anda, aga riigi kulud lihtsalt ei saa olla suuremad kui tulud, selgitab Opmann ja lohutab rahaküsijaid sellega, et on alati valmis kaasa lööma arutlustel, kus kõne all erastamine ja saadud raha kasutamine.

Jõhvi linnavalitsuse ja vallavolikogu esindajate näoilme hakkab muutuma. See ei jää ka ministril märkamata ja ta möönab, et erastamisjutt on valdkonnast «head ideed».

Jõhvi linnavalitsuse rahandusnõunik Tiiu Adamson teatab, et nad suudavad linna eelarvega katta vaid 45% pakilistest vajadustest.

Jõhvi linn on kehtestanud müügimaksu, kuid ettevõtjad registreerivad end ümber kõrvalvaldadesse. Eelmisel aastal planeeriti müügimaksu laekumuseks 4 mln krooni, täitumine oli 1,5 mln krooni, tänavu on alalaekumist 200 000 krooni.

Opmann on müügimaksu ideest meeldivalt üllatunud, kuid ei näe siiski võimalust riigieelarvest linnale raha juurde anda.

Leppides, et riigilt raha ei saa, küsib Jõhvi rahandusnõunik, kas ei oleks omavalitsustel võimalik saada hoopis intressita laenu.

«Laenu andmine on teadupärast teadlik tegevus,» on Opmann kimbatuses. «Kui te viite raha panka, kas te loobuksite intressidest?» püüab ta rahandusnõuniku küsimusele vastata ja alustab loengut riigieelarvest.

Riigieelarve 1,2 mld kroonisest suurenemisest järgmisel aastal läheb 160 mln teede remondiks, 248 mln uue lastetoetusseaduse täitmiseks, 250 mln nõuavad põllumehed otsetoetusteks, 200 mln läheb haridustöötajate palgaks, 200 mln krooni asemel läheb järgmisel aastal välislaenu teenindamiseks 300 mln krooni. Eesti riigi 37protsendilist maksukoormust valitsus tõsta ei kavatse.

Kui omavalitsus mitte kuidagi hakkama ei saa, ei näe Opmann muud varianti peale pankroti. Sellisel juhul on valida kaks teed. Skandinaavia variandi kohaselt võtab riik võlad üle ja määrab pankrotihalduri, kellega koos kavandab riigi võlgade tagasisaamiskava. USA mudel on hoopis karmim. Kohalik omavalitsus saadetakse praktiliselt laiali ning kulutusi võimaldatakse vaid politseile, kiirabile jms hädavajalikule.

Pankrottide asemel eelistaks Opmann omavalitsusüksuste ühinemist. Riik kavandavatki ühinemiskulude katmist ja ühinemispreemia maksmist suurusjärgus 5--7 mln krooni.

Kaks asja paneb Opmann kohtumiselt siiski kõrva taha. Talle jääb hinge, et 80% saastemaksust tuleb Ida-Virumaalt, tagasi saadakse sellest aga vaid pool. Samuti peab Opmann arutamist väärivaks ideed vabastada regioonidesse investeerijad maamaksust.

Kohtumise lõpul nendib Opmann, et ta ei taha teiste kolleegide leiba ära võtta ja et kohtumisel Jõhvi linnavalitsusega oleks pidanud olema hoopis Tiiu Aro, Raivo Vare ja Peep Aru.

See ei olnud vastus, mis Jõhvi linnavalitsust elevile ajaks. Karm reaalsus sunnib tõdema, et räägi sa kaua räägid, sinu rahamurest nagunii aru ei saada. Opmann teab, et rahaküsijate silmis on ta ebapopulaarne, kuid ka imago muutmiseks ei saa valitsus esitada riigikogule tasakaalust väljas eelarvet.

Riigieelarve olemust näib tundvat ka Jõhvi linnapea Aavo Keerme, kes on kohtumisel emotsioonitu ja sõnaaher. Küllap ta hindab rahandusnõuniku, sotsiaalnõuniku ja kommunaalnõuniku pingutusi, aga teab, et kogu jutt on rohkem rääkimise pärast.

Enne lõunasööki saab minister viadukti ja hooldekodu oma silmaga näha. Viadukt väriseb, kui sellel hüpata, hooldekodu on modernne ja puhas. Opmann imestab, et kuidas on tööle meelitatud meespersonal. See jääbki saladuseks.

Siis saabub paksu tolmukorraga kaetud autode rivi. Ka turbarabaga tutvunud peaminister läheb hooldekodu uudistama, hiljem meenutab ta seda kiidusõnadega. Hooldekodule raha eraldamisel on juba kaks mõjukat toetajat.

Valitsuskabineti taaskohtumine on restoranis Fööniks. Korraga oleme aastas 1989, kus päike ja valgus interjööri juurde ei kuulu.

Fuajees annab peaminister intervjuud TV3-le. Kohale on jõudnud ka põllumajandusminister Andres Varik, kes sel päeval täidab ka kaitseministri ülesandeid. Varik kaitseministriks ja relvad atradeks, on selle päeva värskeim uudis.

Lõunalauas arendavad Opmann ja Lepikson esmalt pangandusalast vestlust. Loodan, et sa kõike ei kuulnud, naerab Opmann. Ja ega ei kuulnudki. Mingi panga bilansis on tohutud augud, mingid on sunnitud ühinema. Lepikson suitsetab terve trobikonna Marlboro mentoolsigarette.

Algab valitsuse istung. Peaministri paremal käel istuval välisminister Toomas Hendrik Ilvesel ja vasakul käel istuval Robert Lepiksonil on palju vastastikust tögamist.

Lepikson on mitmeid välismaalaste ja kodakondsusküsimusi puudutavaid dokumente kiiruga korda ajanud, Ilves sellist kiirustamist ei toeta. Ilvesele on välisesindustest tulnud mitmeid märkusi ja ta hoiab nüüd siseministeeriumi tegemistel silma peal.

See on kahe mehe peen teater, mille üle nad isegi pärast lõbusalt naeravad. Tegemist on kahe esiministriga, kes perfektselt valdavad esinemiskunsti, hoolitsevad selle eest, et igal valitsuse istungil välja öeldud lausel oleks sisu, ja vihkavad kõige enam sotsialismisugemetega otsuseid.

Päevakorras on majandusminister Leimanni punkt, mis puudutab omanikele tagastatavate majade elanike üürihindu. Ilves ja Lepikson soovivad, et hinnad vabaks lastaks. Leimann ei pea seda praegu veel võimalikuks.

Istungit kõrvalt jälgides näib valitsuskabinet olevat täiuslik. Mõni minister räägib sellepärast, et tema olemasolu ei unustataks, teine on väga konkreetne ja asjalik, kolmas arvab, et kui ta pikalt ei seleta, ei mõisteta sisulisi nüansse jne.

Kui on arutluse all vähetähtis päevakorra punkt, võetakse see poole minutiga vastu. Kui tegemist strateegiliselt tähtsa otsusega ja ministrite erimeelsusega, lükkab peaminister otsustamise edasi.

Arutluse alla tuli presidendi päevaraha suurus reisil. Eelnõu sellele summale piire ei seadnud. Kohal viibinud riigikontrolli esindajale selline lähenemine vastuvõetav polnud. Ka peaminister leidis, et sellisel juhul muutub haldusreform absurdiks, fikseeritakse pileti broneerimistasu, aga ei teata, kas päevaraha on kümme või miljon krooni. Asi lükkus edasi.

Põhjalikult oli ette valmistatud ASi Estonian Air netovara suurendamise eelnõu. Kuna firma netovara oli väiksem kui pool aktsiakapitalist, tuli netovara suurendada. Selleks pidi kustutatama pea kolme miljoni kroonise riigilaenu ja miljoni krooni eest intresse.

Eelnõu heakskiitmise blokeeris aga Lepikson. Kas riigile on vaja osalust kahjumiga töötavas firmas? Kus on garantii, et järgmistel aastatel ei pea riik taas Estonian Airi tarbeks miljoneid leidma? Ministrid möönsid, et tegemist on ebaõnnestunud erastamisega, kus erastamislepingu teksti on kokku kirjutanud erastaja. Lahenduse leidmine lükkus edasi.

Valitsuse istung pidi lõppema 17.30, kuid venis mitme tunni võrra pikemaks. Päevakorrapunkte oli üle veerandsaja. Päike lõõmas, ruumis oli tappev palavus ja kondid jäid istumisest kangeks.

Istungi lõppemine ei tähendanud veel istumise lõppu. Ida-Virumaa ajakirjanikud olid pea tunni ukse taga kannatanud. Vaevatud ministrid olid taas reipad ja naeratavad.

Kella seitsme paiku algas päästev õhtusöök esindusrestoranis Fööniks. Seal ootasid viinapitsidega täidetud kandikuid hoidvad kelnerid. Istungiga ühele poole saanud, olid ministrid kobaras salatikorvikeste, Vichy vee ja Saku õllega kaetud laua ümber. Kohvi ja magusani kõik ei jõudnudki. Algamas oli kohtumine Ida-Virumaa omavalitsustegelastega.

Järjekorras andis peaminister sõna kõigile ministritele. Seejärel algasid võõrustajate sõnavõtud. Kell oli 10.15 õhtul ja ei ühtki asjalikku sõnavõttu.

Olin ühe ministri päeva vapralt kaasa teinud, aga nüüd oli juba liig. Läksin välja. Lepikson otsis oma Jaguarist uut Marlboro mentooli pakki ja oli sama reibas kui hommikul: «Pärast seda tuleb meil veel valitsuskoalitsiooni ministrite nõupidamine!» Soovisin edu.

22.30 lubati kantsleritel ja riigikantselei töötajatel bussi istuda ja Tallinnasse sõita. Punane Jaguar jõudis koos Lepiksoni ja Opmanniga Tallinnasse kell kaks öösel.