Aruandekell on kukkunud

Suur hulk aruandeid sunnib äri üha ausamaks. Nihverdamise võimalused muutuvad komplitseeritumaks. Sest mida sa esitad pangale ühed, maksuametile teised ja äriregistrile hoopistükkis kolmandad andmed.

Ähvardavalt on lähenemas ka teine tähtaeg -- 1. september, mil nii mõnigi äriregistrisse avalduse esitamisega hiljaks jäänud ettevõte võib ootamatult mitteeksisteerivaks osutuda. Niisiis puhkus puhkuseks, rahulikult hingata ja oma edukas edasieksisteerimises kindel olla saab vaid see, kellel auditeeritud bilansid, aruandvad paberid ja materjalid esitatud ehk kohustused riigi ees täidetud. Ka iseenda ees.

Muidugi, öeldakse sedagi, et inimene on täpselt nii laisk ja ebaaus, kui tal olla lastakse. Kahtlemata on mingi osa esitatavatest andmetest küsitava väärtusega, ent eks me ole oma arengutasemelt siis täpselt sealmaal, et eriti kaugele ei vaevu või ei tahagi näha.

Vaevalt mõjub kõigile ette-võtjaile kuigi veenvalt argument, et tema äriajamise ja aruandluse aususest sõltub mingi murdosa Eesti SKP protsendist. Oma särk kipub paljudel juhtudel ikka ihule lähemal olema ja särgist kaugemale vaatama eriti ei vaevutagi. Ümbrikupalgandus, mis ettevõttele justnagu mõnevõrra suuremat tulu lubab, toob kaasa selle, et kõikvõimalikud reitingud jäävad väga nigelaks. Kui juba eelistada peost pihku maksmist, ei ole hiljem mingit mõtet viriseda, et laenuintress on kõrge ja pangad ei taha laenu anda. Eriti iseloomulik on sedasorti käitumine just maapiirkondade ettevõtjaile, kus maksuvaba raha liikumise osakaal on suhteliselt suurem.

Toimetuse arvates oleks kõigil ettevõtjail juba aeg jõuda arusaamiseni, et kasusaamine valeandmete esitamise abil on vaid näiline. Vaid hetkele elades ja iseenda koheselt käegakatsutavale tulule mõeldes on küllaltki keeruline jõuda tõdemuseni, et iga ettevõtte näitajatest sõltuvad lõppkokkuvõttes Eesti riigi majandusnäitajad.

Tõsi, teisest küljest tundub vahel ka riik ise sellest mitte eriti huvitatud olevat. Vaadates poliitikute visklemist ja mõnede tippametnike pehmelt öeldes küsitava otstarbekusega kulutusi, ei saa riigi eeskuju majanduse edendamisel küll kuigi suurepäraseks pidada.

Maksumaksjate käegalöömismeeleolust ja huvist valeandmeid esitada on sellise eeskuju puhul võimalik isegi aru saada.